Inimene sünnib isiksusena, mis on määratud tema geenikogumiga, kuid mis sõltub ka tema sünnile eelnenud oludest ja juhustest. Genoom ei ole lõplik joonis, vaid määrab ainult arengu eeldused, mis on välistest oludest mõjutatavad. Vastsündinu ei suuda kohe maailmas orienteeruda, kuid olles varustatud uudishimuga, hakkab ta vaatama, avastama, kontakti otsima ja loob vähehaaval oma struktuuri. Nüüd tulebki mängu sotsialiseerumine ja kultuurilooline pärand. Kogetud selgituste ja suhtumiste mõjul loob ta omale identiteedi. Isiksus ja kogemused koos moodustavad temale omased reaktsioonimustrid ning maailmapildi, mis teiste omast suuremal või vähemal määral erinevad. Inimese mina luuakse suhtega teistesse. See protsess kestab terve elu, selle jooksul tekib
teadlikkus oma identiteedist ja erinevustest teistega võrreldes.

Identiteet ei ole ainult isikutel, vaid ka gruppidel. Grupiidentiteet koosneb ühise saatuse tundest ja paljude ühiste joontega maailmapildist. Maailmapilt ja kokkukuuluvustunne väljendub kultuuripärandi kaudu. See on see füüsiline miljöö ja mõtted, mida kogetakse ühistena ja mida väärtustatakse kõrgelt. Kuid maailmapilti ja kokkukuuluvustunnet mõjutab alateadlikult ka kultuurilooline pärand ja ümbruse kultuurilooline sisu ning selle füüsiline vorm.

Vaatamata sellele, et identiteet tundub olema seotud saatuse ja genoomiga ning sellest mõjutatud, ei ole see päris nii. Inimesel on vabadus luua ise oma identiteet iseseisva mõtlemise, õppimise ja mitmesuguste valikute läbi. Ta harib end – areneb ja küpseb oma kogutud kogemustele toetudes. Haritus ei ole sama mis haridus, kuid harituse aluseks on teadmised.

Lea Stroh & Olof Stroh