3. novembril oli Puhja Seltsimajas koosolek, kus arutati vana, 1937. aastal ehitatud koolimaja saatust. 

Puhja koolimaja 1937.aastal.

Abivallavanem Heiki Hansen pidas 20 minutilise kõne, milles tegi ettepaneku maja lammutada, sest see ei sobivat kokku vastrenoveeritud koolimajaga, remont ja ülalpidamine on kallis ning maja ei osata millekski kasutada. Et elanike arv Puhjas väheneb, pole ka mõtet neid kulutusi teha. Abivallavanem arvas, et tühjalt seisev ja räämas maja tekitab noortes negatiivseid emotsioone ning lootusetuse tunde. Neil peaks olema õigus otsustada, missuguses keskkonnas nad tahavad elada ja ei pea leppima sellega, mis eelmised põlvkonnad on neile rajanud. Oma kogemuste põhjal väitis ta, et mälestust koolist ei tekita maja ja et minevikku saab mäletada ka ilma selleta.        
     Puhja rahval oli aga teistsugune arusaam ja arvati, et vana koolimaja tuleb korda teha ning kasutusele võtta. Võimalusi selle kasutamiseks on palju, ruumide järele on isegi vajadus. Säilitamise vajadust põhjendati ka kohaliku hariduselu 335 aastase traditsiooniga. Lõplikku otsust koosolekul ei tehtud.
     Paar päeva hiljem teatas vallavalitsus, et lammutamine pole enam teema. Seega oli lammutamise plaan – vähemalt selleks korraks – läbi kukkunud. Mis siis Elva Vallavalitsusel valesti läks ?
     Iga vallavalitsuse töö eesmärk peaks olema kohaliku elu ja keskkonna arendamine. Selles loos tuldi aga välja plaaniga, mis kohalikele tundus arengu pidurdamisena. Mõistagi ei tahtnud vallavalitsus maja renoveerimist arutada, sest eesmärk oli ju lammutada. Esitatud põhjendused olid selgelt demagoogilised, kuid on ka võimalus, et vallavalitsuse ametnikud nii asjadest aru saavadki. 

     Tühjaks jäänud majadele uue funktsiooni leidmine on kahtlemata ressursside säästlikum kasutamine kui selle lammutamine. Kõnealune maja näeb hooldamata välja, kuid ei ole nii halvas tehnilises seisus, et selle lammutamisega prügimäge kasvatada.
     Valdade liitmisega kaasnes probleem, kus uutes keskustes asuvad juhid peavad tegema otsuseid ilma kohalikke traditsioone ja ajalugu tundmata. Vallavalitsustes ei ole kultuuripärandiga tegelevat üksust. Räägitakse, et kultuuripärand on oluline, aga ei teata täpselt, mis see on või kuidas sellega ümber käia. Tegelikult oli see probleemiks ka varem, sest riik ei ole pidanud vajalikuks koduloo uurimist edendada ega toetada. Muinsuskaitse tegeleb ainult riiklikult oluliste objektidega ja kohaliku tähtsusega kultuuripärand nende töö hulka ei kuulu.
     Puhja ajalugu ei alga selle esmamainimisega ürikutes või kiriku ehitamisega. Kirikut ei ehitatud ju tühermaale, samuti polnud mõtet tühja kohta ürikuis mainida. Puhja oli kohana tuntud ammu enne seda ja ajalugu võib ulatuda tagasi võibolla isegi paartuhat aastat. Selle aja jooksul on tekkinud kultuuripärand, mis on tunduvalt laiem ja sisukam, kui see katkendlik kultuurilugu, mida ilmestavad vaid mõned kaitse alla võetud kivikalmed, kirik ja tuuleveski.
     Selleks, et eelnevate põlvkondade elu-olu peegeldused jääksid meile alles, ei piisa ainult nende mälus hoidmisest. Sellest jääb väheks isegi meie enda eluetappide mäletamiseks. Füüsiline kultuuripärand annab mälule toetavaid pidepunkte ja inspireerib jätkuvalt uusi läbielamisi, jutustusi ning sündmusi. Seda infot vajavad ka praegused noored ja meie tulevased põlvkonnad. Olulise mälukandja hävitamisega tekib lünk ajaloos, kultuuripärandis. Uus ja vana koolimaja kõrvuti on ilmekas näide järjepidevusest, isegi siis, kui vana on saanud uue funktsiooni.
     Kõigil on õigus kultuuripärandile ja kohustus seda säilitada. Kultuuripärand annab meile identiteedi. Need, kes arvavad et noored peaksid lahti ütlema eelnevate põlvkondade pärandist, ei ole pädevad tänase elumiljöö kujundamise üle otsustama. Puhja vana koolimaja lammutamise plaani ajendiks oli teadmine, et arendamisel pole mõtet, sest rahvaarv väheneb. Kas rahvaarvu vähenemise põhjuseks pole mitte see, et identiteedita jäävad noored peavad minema seda mujalt otsima?
    Kultuuripärandis sisalduvaid väärtusi teame vaid siis, kui need on välja selgitatud ja teadvustatud. Arhiivid ja muuseumid digitaliseerivad praegu suurtes kogustes ajaloolist materjali ning on teinud selle kõigile kergesti kättesaadavaks. Jääb vaid soovida – jõudu tööle, Elva Vallavalitsus!

Lisainfot ja koosolekut vt siit