Kuidas parandada parandatut

26.04.2020

Inimesed on kogu aeg uusi asju ja tehnilisi lahendusi leiutamas. Kes teab, on see pelgalt uudishimu või igivana soov kaasaega möödanikust paremaks teha. Pidevad muudatused on toimunud ka ehituses. Aeg-ajalt tehakse uuendusi, mille tulemusel muutuvad oluliselt nii ehitamise meetodid, hoonete konstruktsioonid ja välimus, materjalide valik kui ka ehitamise eeldused. Paljudel juhtudel on püüdluste taga majanduslik kasum, kuid ebaõnnestumise korral on kahju sedavõrra suurem.
 Ehitised vananevad ja kuluvad ning vajavad pidevalt kõpitsemist. Seda on ka kogu aeg tehtud. Aga enne tööstusrevolutsiooni olid uuendused väiksed ja aeglased. 19.sajandi keskel toimunud majanduslikud muudatused said aluseks tohutule tehnilisele arengule, mille lõppu polegi ette näha. Suur osa uuendustest võeti kasutusele just ehituses. Nendega taheti lihtsustada käsitsitööd, kuid peamine eesmärk oli saada loodusjõududele vastupidavamaid materjale ja konstruktsioone ning sellega hooldustööde vajadust vähendada.
 Võtmesõnaks sai tugevus. Lubja asemele tuli tsement, tellismüüri asemele betoon, raua asemele roostevaba teras jne. Samal ajal mõeldi välja kõikvõimalikke keemilisi aineid, mis pidid lihtsustama ehitamist ja suurendama ehitiste vastupidavust. Pärast sõda sai arendus uut hoogu juurde. Meile tulid novaatorlikud meetodid Venemaalt, aga sarnane areng toimus kogu maailmas. Moodsaid materjale ja lahendusi kasutati laialdaselt ka ajalooliste hoonete restaureerimisel. Usk nendesse muutis vanade hoonete korrastamise „teaduslikuks restaureerimiseks“. Meetodite otstarbekuse üle ei peetud vajalikuks aru pidada.

Tsementmördiga krohvitud Kõljala mõisahoone 2009.aastal.

 Nüüd on piisavalt aega möödas, et tehtut analüüsida ja järeldusi teha. Kõike ei avaldatud ega dokumenteeritud ja seepärast on informatsioon paljude toonaste materjalide koostise või kasutamise metoodika osas  puudulik. Selge on aga see, et suur osa tehtust tekitas mälestistele pöördumatuid kahjustusi. Üldiselt asendati palju ja restaureerimisest selle sõna tegelikus tähenduses oli asi väga kaugel. Eesmärk oligi uuendada ja seda nii funktsionaalselt kui ka tehniliselt. Täielik kapitaalremont igas mõttes, kusjuures vanadele hoonetele võõraste ja sobimatute materjalidega. Seda tunnistavad erinevatel põhjustel lagunenud viimistluskihid, konstruktsioonivead, traditsiooniliste materjalide imitatsioonid, lisatud materjalide kontrastid jne. Kui lisada veel materjalide ja teostuse vilets kvaliteet, on kahju totaalne.
 Ehitismälestised peaksid säilima igavesti ja vajavad hooldamist või parandamist rohkem kui muud ehitised. Kuidas aga parandada või restaureerida nüüd mälestisi, mida nõukogude ajal nii kapitaalselt muudeti? Kuidas hooldada ebaõnnestunud koostise tõttu lagunevat materjali? Kas vale materjali peaks asendama ja kui, siis millega? Kas vea põhjustanud uut materjali saab eemaldada ilma originaali kahjustamata? Kas endiselt kehtib reegel, et uus erinegu vanast ja kas kapitaalremondi ajal pandud lisandusi pidada uueks või vanaks? Või tuleks nõukogude ajal tehtud muudatused respektiga säilitada, sest on ju seegi osa ehitise ajaloost?
 Selliseid arutelusid poe olnud, ega ole ka praegu. Ebakvaliteetne lihtsalt eemaldatakse ja asendatakse millegi muuga. Et nõukogude ajal tehtud vigu pole analüüsitud, on sobimatud materjalid ja meetodid endiselt käibel ning nende kasutamine kooskõlastatakse kõige kõrgemal tasemel. Parem pole olukord ka nn traditsiooniliste materjalidega, mille kasutamist nõutakse, kuid keegi ei tea täpselt, mis need on, kus ja kuidas peaks kasutama.

Hard Restauraatori mees ühte Tallinna vanalinna fassaadi ilusaks tegemas.

 Paratamatult tekib küsimus, kas tänased mälestiste restaureerimised pole mitte kapitaalsete asendamiste ja uuendamiste uus ring? Vahe on ainult selles, et nõukogude ajal oli suunaks moderniseerimine, nüüd on eesmärgiks mälestiste ilusaks tegemine. Muinsuskaitse ülem on ameti tegevust just nii nimetanud. Suurim küsimus on aga selles, kas nii jõhkralt moonutatud ja võltsitud substantsiga mälestised ongi enam säilitamist väärt?

Lea Stroh