Vanadest majadest

Üks maja – palju tegijaid

Maja on vundamendist katuseharjani üks tervik, kuid jaguneb paljudeks osadeks. Maja kasutamine eeldab, et tuntakse erinevate osade omadusi ja nende omavahelisi seoseid ning samas nähakse ka hoonet kui tervikut. See kehtib eriti remondi ja ümberehituse puhul.
 On kehtestatud normid ja standardid, mis määravad, kuidas üks või teine asi peab olema. Omanikud ei pruugi norme teada, aga tahavad, et oleks nii või naa. Arhitektid kuulavad omaniku soove, aga nende käekirja määrab samuti norm ja ka oma maitse. Muinsuskaitsjail on omad jäigad nõudmised. Ehitajal jällegi omad arusaamised ja tööstiil, ehitusmaterjalide tootjail omad reeglid ja nägemused. Kõigil neil on ümberehitusprotsessis kindlasti tähtis osa, kuid tegelikkuses on alati puudu see keegi või miski, mis kõik need erinevad erialad ja arusaamised hoone kasuks ühendaks. Selleta saab nendest soovide, normide ja nõuete mängumaa ning hoone peab neile alluma.
 Omanik tahab majast võimalikult rohkem kasu saada. Insener kaitseb end numbrite, arvutuste ja normidega, arhitekt ilupiltide ja elegantsete plaanilahendustega ning muinsuskaitsjad nõuavad oma ideedest lähtuvalt. Ehitaja teeb nii, nagu teised on määranud ja tulemus sõltub tema oskustest. Kõik toimivad ühteviisi primitiivselt ja isoleeritult. Vähesed otsivad seoseid väljaspool oma erialaseid teadmisi, teiste erialade mailt. Seetõttu on tulemus tihti kesine, normidel ja nõudmistel põhinev kompromisside kogum. Tegelikult oleks vaja teadmiste sünteesi, tulemust, kus omanikud, insenerid, arhitektid, ajaloolased ja muinsuskaitsjad leiaksid ühised lähtepunktid, et neil oleks ühine arusaam hoonest kui tervikust.
 Maja ei ole ainult tehniliste konstruktsioonide kogum, vaid hõlmab ka hoone tekkimisele eelnenud ja selle eksisteerimise ajal aset leidnud ühiskondlikke protsesse ja tavasid – kultuurilugu, mida ei tohi ümberehitusega lihtsalt kustutada või mõtlematult moonutada. Maja omanik peaks mõistma, et ka temal on vastutus ja võimalus ajalugu tulevastele põlvedele säilitada. Arhitekt ja insener võiksid suhtuda lugupidavamalt oma eelkäijate tehtusse ja jätma muudatused lihtsalt muudatuste pärast tegemata. Ehitaja ei peaks kasutama kaasaegseid standardlahendusi, vaid õppima selgeks ajaloolised konstruktsioonid ja töövõtted ning seda oma töös kasutama. Muinsuskaitsjad peaksid rohkem süvenema hoone olemusse ja mitte ainult nõudma traditsiooniliste materjalide kasutamist, vaid ka mõistma, miks, kuidas ja kus on neid kasutatud.
 Kõike tuleb näha omavahelistes seostes, sest muidu võidavad ainult hetkel asjasse segatud omanik ja konsultandid ning mitte maja, mis võiks koostöös saadud lahenduste põhjal eksisteerida veel paarsada aastat ja sedaviisi ka autentset kultuurilugu tulevastele põlvedele edasi kanda.
 

               Ehkki kulunud, kuid stiilne fassaad, mis väljendab ajastu maitset, arusaamisi ja käsitööoskusi.
Sama maja pärast remonti. Majaomanik on küll püüdnud, aga tulemus näitab, et asjaosalised ei tunne ehitustraditsioone või ei pea nendest lugu. Maja on saanud kõigis detailides moonutatud välimuse ja sellega on moonutatud ka kultuurilugu.
Lea Stroh