Aknaid remondime ikka iseendale

05.06.2019

Maikuu lõpul kutsuti märkama vanu aknaid ja korraldati ühiseid remonditalguid. Nende säilitamiseks ja kordategemiseks on põhjusi küllaga. Puitaknad sobivad hästi meie ehitustraditsioonide ja kliimaga ning on jõukohased korras hoida. Probleem on aga selles, et mõnda aega puudus meil arusaam, et akende, ja üldse hoonete eest, tuleb reeglipäraselt hoolt kanda. Seetõttu on paljud aknad jäetud hooletusse. Kuid enamasti pole asi siiski nii hull, et vanad aknad tuleks minema visata ja uued asemele panna. Remonditalgud on väärt ettevõtmine ja hakkavad toimuma ka edaspidi. Kes vähegi hakkajam, suudab oma maja aknad ise korda teha. Lisaks saab veel meeldiva töökogemuse ja arusaamise, et vanad aknad on säilitamist väärt.

Looduse hoidmine ja energia säästmine muutub iga päevaga aktuaalsemaks. Selles valguses on remonditavate akende asendamine mõttetu raiskamine. Pikemas perspektiivis ja vanade akende kogu kasutusiga arvesse võttes on loodetav sääst uute akende valmistamisega juba ära kasutatud. Vanade akende utiliseerimisega tekib keskkonnale lisakoormus ja kasumi asemel tulebki kahjum. Kui me tahame keskkonda ikka tõsiselt säästa, siis peame ressursside raiskamise ja keskkonna saastamise lõpetama.

Kordatehtud ja tihendatud raamidega aken on juba iseenesest soojapidavam. Sisemise lisaklaasi abil ja lengiümbruse tihendamisega saab seda muuta veelgi efektiivsemaks. Vuugimastiksid ja isepaisuvad vahud ei ole lengiümbruse tihendamiseks. Õige materjal on linatakk või -vilt. Paljud ei suuda uskuda, et lihtsaim vahend klaaside öise külmakiirguse vältimiseks on ribikardin või ka paksust riidest kardin. Akna ümberehitamisel tuleb meeles pidada, et energiasäästuaknast pole kasu, kui maja muud konstruktsioonid on hõredad. Samas ei tohi ka soojustamistega liiale minna.

Vanemad aknad on reeglina kvaliteetsemad, mida tõestab seegi, et need on suutnud aastakümneid isegi hooldamiseta püsida. Väidan minagi, et puitaken püsib eluaeg, kui seda hooldada. Loomulikult on ka selliseid aknaid, kus lagunemisel on lastud kaugele minna ja neid on võimatu parandada. Üldiselt on ju teada, et akende kvaliteet langes 1970-ndate alguses, kui puitu enam ei valitud ja klaasimisel jäeti ära ka liistualune kitipeenar. Kogemused on näidanud, et akna parandamise võimalus sõltub siiski parandajast – kui tööd ei tunne, siis ei saa ka parandada.

Täna juba puitu valitakse, kuid suuremaks probleemiks on see, et paljud valmistajad ei ole akende tegemist ära õppinud. Raamid on paksud ja kohmakad, konstruktiivseid kaldeid ei tehta, jäigaks liimitud tappühendused  takistavad raamidel vajaduse piires deformeeruda ja neid ei ole võimalik remondiks lahti võtta. Rääkimata sellest, et vanadel akendel on oma ajastu- ja stiilijooned ning efektsed profiilid, mida täna ei osata näha ega järele teha. Aja jooksul on aknad saanud konstruktiivsed lahendused, mis aitavad ilmastiku mõjutusi kahandada. Kui neid valmistamisel ei arvestata, siis aknad kaua ei püsi ja nende kasutusväärtus on juba ette kahjumis. Arvestada tuleb ka hoone kui terviku väärtusega, mida sobimatud aknad kahtlemata alandavad. Olukorra parandamiseks peab tellija olema nõudlikum.

Tegelikult ajendas seda artiklit kirjutama ühe plastakende valmistaja repliik Pärnu Postimehes, kus ta kritiseeris samas lehes avaldatud puitakende remondinõu sisaldavat artiklit. Nõuandjaile heideti ette plastakende kohta valeinfo esitamist. Ehkki ma repliigis välja toodud fakte kõnealusest artiklist ei leidnud, saan ma kritiseerija murest aru, sest plastakende valmistamine on ju tema äri ja teenistus.

Ettevõtte kodulehelt infot juurde lugedes jäin mõtlema, et täna, kus ollakse juba kliimamuutustega seotud võimalike katastroofide pärast kergelt paanikas, leidub ikka veel plastiuskseid, kes seda materjali vankumatult pooldavad ja keskkonnasõbralikuna propageerivad. Materjali, mille tooraine ei ole lõputu ja mille tootmisprotsess on vägagi keskkonnavaenulik. Kasutamist on hakatud piirama, sest maakera kipub juba plastirämpsu all lämbuma.

Ka on raske mõista, miks peab vedama Saksamaalt plastikprofiile, Malaisiast puitu, või kasutama energiamahuka tootmisega alumiiniumi, kui meil kasvavad männipuud, millest saab suurepäraseid aknaid ja mida on selleks ka aastasadu kasutatud? Kui varem meelitati plastaknaid ostma sellega, et need on hooldusvabad, siis nüüd käivad toodetega kaasas ka hooldusjuhendid. Kuid plastaknaid võib ju lapiga pühkida, aga materjali see ilmastiku mõju eest ei kaitse.

Puitakende eeliseks on just see, et materjali saab korduvalt hooldada ja töökorda seada. Sedasi kestavadki need mitusada aastat ja pole vaja mingiks muuks konstruktsiooniks ”ümber töödelda”, nagu plastakende puhul tuleb teha. Pealinnas on märgatud trendi, et plastaknaid on hakatud puitakende vastu vahetama. Seda oli ka oodata.

Pane vanale majale plastaknad ja välimus saab rikutud.

Olen veendunud, et vanale majale tehtav plastaken ei saa kunagi olema algse suhtes autentse välimusega, sest konstruktsioon on liialt erinev, materjali ja klaasi välimusest rääkimata. Plast on kaasaegne materjal ja kasutatagu seda kaasaegsetes ehitistes. See ei pea vana maja traditsioonilisi materjale imiteerima. Keda me sellega petame?

Tahan veel öelda, et aknaid remondime ikka iseenda, mitte muinsuskaitseametnike jaoks. Arvestame seejuures ka looduse ja kultuurimiljööga, sest ka neid läheb meil endil tarvis.

Lea Stroh