Kultuurilooliselt väärtuslike ehitiste hooldustööde kavandamine

28.03.2011
Ehitiste hooldamine nõuab teadmisi ja oskusi ning harjumust seda tööd teha. Hooldamata tarindid ja materjalid lagunevad ning neid remontida või asendada on juba tunduvalt kulukam. Kultuurilooliselt väärtuslike objektide hooldamine on eriti oluline, sest tegemist ei ole lihtsalt ehitiste, vaid ehitustehniliste süsteemide, tarindite, materjalide, detailide ja töövõtetega, mis üheskoos moodustavad meie ehitustraditsiooni, mida peame tuleviku jaoks moonutamata alles hoidma.
     Hea kavandamise korral saab oluliselt vähendada nii praegu kui ka tulevikus tehtavaid hoolduskulutusi.
Vajalike tööde järjekorra määramiseks ja investeeringute planeerimiseks on tarvis hooldustööde kava. Kavas ei keskenduta üksnes ehitustehniliste probleemide väljaselgitamisele ja lahendamisele, vaid ka kultuurilooliste väärtuste esiletoomisele.
     Lihtsate objektide puhul saab omanik kava koostamisega ehk ise hakkama, ent suuremate komplekside
korral on vaja mitme eriala asjatundjate teadmisi ja koostööd. Oleks loomulik, kui mälestise omanik saaks kogu teabe objekti väärtuste ja nende hooldamisviiside kohta riigilt ning tema ülesandeks jääks vaid hooldustööde korraldamine ja tegemine. Igal juhul tuleb hooldustööde kava välja töötada koos omanike, haldajate ja hooldajatega – see loob tunde, et omanikku usaldatakse. Suureneb ka vastutustunne väärtuste hoidmisel.
     Kultuurilooliste väärtuste esiletoomine ja kirjeldamine aitab mõista hooldustööde sisu ja motiive ning süvendada lugupidamist kultuuripärandi vastu. Hooldusjuhendid peaksid sisaldama ka põhjendusi, miks on vaja kasutada üht või teist töövõtet või materjali. Siis saab kogemustest õppida ja osatakse õigeid meetodeid ka mujal rakendada.
     Töö hoolduskava koostamisega ja kava ise peavad jääma mõistlikkuse raamesse. Kava ei tohi olla ülearu keeruline ja ambitsioonikas, ent ka formaalne ja pealiskaudne. Tööülesannete ülemäära detailne ettekirjutamine võib pärssida omaalgatust ning liigsete tabelite täitmise nõudmine põhjustada väljamõeldud andmete esitamist. Tähtis on, et kava oleks olemas ja käepärane, et seda kasutataks ja täiendataks ning et see keskenduks kultuurilooliselt väärtuslike tarindite ja detailide hooldamisele.

Hooldamine peab olema pidev

Aja jooksul ehitised kuluvad ja lagunevad ning nende kasutusväärtus langeb. Pidev hooldamine takistab lagunemist. Oluline on, et õige panus tehtaks õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Õigel ajal tehtud hooldustööd säästavad raha ja remondiks vajalike materjalide hulka. Pidevat hooldust on võimalik korraldada tavapäraste sissetulekute piires, ulatuslikumad tööd nõuavad suuremaid investeeringuid.
     Kaugelearenenud kahjustuste korral loobutakse tavaliselt hooldustöödest, sest neid ei peeta enam otstarbekaks, ning hakatakse kavandama ulatuslikku remonti või renoveerimist. Tarindite ajutist kindlustamistki ei peeta vajalikuks ning kahjustused aina süvenevad. Projekteerimisel on raske tööde tegelikku mahtu ette näha, mistõttu kavandatakse kas liialt suuri lammutusi ja asendamisi või projekt ei hõlma kõiki sobivaid lahendusi ning muutub töö käigus osaliselt kõlbmatuks.
     Ulatuslike remondi- ja renoveerimistöödega kaasneb tavaliselt ka ehitise funktsionaalse lahenduse muutmine ja üldine moderniseerimine. Maksimaalse kasu saamise eesmärgil paisutatakse ruumiprogrammi, mis omakorda võib tingida täiesti korras tarindite väljavahetamise. Kokkuvõttes võivad remondiga seotud kulutused kujuneda loodetud kasust suuremaks.
     Kultuurilooliselt väärtuslike ehitiste ulatuslik parandamine ja tarindite väljavahetamine võib koguni põhjustada nende väärtuste hävimist. Ehitusmälestiste originaalsed süsteemid ja teatud piirini kulunud tarindid ongi need, mis moodustavad kultuuriloolise väärtuse.
     Hooldamise eesmärk on seega ehitise korrashoidmine, säästlik kasutamine ja arendamine. Pidevalt
hooldades saab remonti pikemaks ajaks edasi lükata või koguni vältida. Originaali peaks saama tulevastele põlvedele edasi anda sellisena, et selle kultuuriloolised väärtused on moonutamata säilinud. See kehtib nii objekti ümbruse, mahu, tarindite kui ka materjalide, detailide ja kasutatud töövõtete kohta.
     Praegu ei ole veel kõigil majaomanikel pideva hooldustöö harjumust, vajaka jääb ka oskustest ja
kogemustest. Riik peaks aktiivsemalt toetama teadmiste süvendamist ja levitamist ning hoolitsema selle eest, et kodanikele loodaks paremad eeldused ehitiste säästvaks hooldamiseks.

Hoolduskava koostamine

Hoolduskava sisu ja mahu määrab objekti olemus. Kava koostatakse kõigi kompleksi kuuluvate hoonete ja rajatiste kohta. Näiteks hõlmab kiriku hoolduskava nii kirikuhoonet koos sisustuse ja inventariga kui ka kirikuaeda selle hauatähiste, kõrvalhoonete, piirete, teede ja haljastusega. Kuigi kõiki osi käsitletakse eraldi, moodustavad nad terviku, millest lähtutakse kogu kompleksi hooldustööde kavandamisel.
     Hoolduskava on ehitise igapäevase hooldamise abivahend. Seda täiendatakse ja uuendatakse vastavalt
tehtud töödele ning toimunud muudatustele. Kava peab sisaldama juhiseid, millal ja kuidas vajalikke töid teha. Juhised peavad põhinema andmetel ehitise olukorra kohta ning kirjeldama sobivaid hooldusvõtteid. Hoolduskava peab andma ka teavet, kuidas tegutseda avariiolukordades, kui on vaja teha kiireid otsuseid. Erinevalt standardsetest hooldusraamatutest või hooldusjuhenditest on kultuurilooliselt väärtuslike ehitiste puhul oluline, et alusandmed sisaldaksid ehitise kohta käivat ajaloolist teavet, väärtushinnanguid, säilitamispõhjendusi ja hooldamispõhimõtteid ning et neid on ka tegevuse kavandamisel arvestatud.
     Ükski hoolduskava ei saa kunagi valmis ega ole lõplik. Lõpule saab viia vaid üht hooldusperioodi, ent sellele järgneb kohe uus. Ka hooldustööde tegemiseks vajalikke teadmisi tuleb etapikaupa täiendada – teha selgeks, missuguseid töid on tulevikus tarvis teha, et nendeks varakult valmistuda.

     Hoolduskava jaguneb kuueks osaks (vt joonis allpool):
I osa – Alusandmed.
II osa – Probleemide ja nende lahendamisjärjekorra kindlaksmääramine.
III osa – Vajalike tööde kavandamine ja eelarvestamine.
IV osa – Tööde projekteerimine ja tegemine.
V osa – Tehtud tööde dokumenteerimine ja arhiveerimine.
VI osa – Alusandmete täiendamine.

Hoolduskava koostamine ja kasutamine

Alusandmete saamiseks on tarvis kogu objekti kohta olemas olev teave kokku koguda ning vajaduse korral seda inventeerimisega täiendada. Alusandmete hulka kuuluvad ehitise üldised administratiivandmed, töödega seotud isikute ja firmade kontaktandmed, graafiline materjal, ajaloolised andmed kronoloogilises järjestuses, ehitise ning selle tarindite ja detailide kohta käivad kultuuriloolised väärtushinnangud ning andmed põhitarindite ja tehniliste süsteemide kohta. Kuigi on vaja koguda ja säilitada ka muu objekti kohta käiv teave, ei tohiks hoolduskava liigse materjaliga üle koormata.
     Detailide või tarindite seisundit kajastavad ehitustehnilised andmed tuleb koondada tabelisse, mis peab peale materjalide, viimistluse ja kahjustuste kirjelduste käsitlema ka nende kultuuriloolist väärtust. Inventeeritakse ja kirjeldatakse ka sisustus ja esemed ning sellised funktsionaalseid aspektid nagu tuleohutus, ligipääsetavus, sisekliima ja tehnilised seadmed.
     Inventeerimisandmete põhjal määratakse hooldustööde iseloom ja maht ning tööde tegemise järjekord.
Metoodilised juhendid ühes vajalike materjalide ja nende kasutusjuhenditega koostatakse hooldustööde käigus – nii nagu olukord nõuab. Perioodiliste hooldustööde (nt akende hooldusvärvimine) jaoks saab teha üldisi, kõiki ühesuguseid tarindeid hõlmavad juhendeid, mida korrigeeritakse vahetult enne hooldustööde alustamist.
     Pärast vajalike tööde ja nende tegemise järjekorra kindlaksmääramist koostatakse üldine hoolduskava, milles tegevused jaotatakse nt viie aasta või veelgi pikema aja peale. Määratakse ka iga tööliigi orienteeriv maksumus, mille alusel saab hakata raha kasutamist planeerima või vajadusel seda taotlema. Planeerida on vaja ka perioodiliste hooldustööde tegemist, sest remonditööd sõltuvad hangetest, konkreetsele tööle sobivast aastaajast, ehitise kasutamisest ning vajalike kooskõlastuste ja lubade saamisest.
     Keerulisemate ja ulatuslikumate probleemide lahendamiseks tellitakse projektid ja/või ekspertarvamused.
Projekteerimisel tuleks eelkõige arvestada ehitise tegelikku olukorda ja hoolega kaaluda, missuguseid muudatusi see talub. Näiteks võib keldri kasutuselevõtmisega tekkida vajadus aeganõudvate arheoloogiliste uurimiste või keeruliste ehitustehniliste lahenduste järele. Kultuurilooliselt väärtuslike ehitiste puhul määrab nende kasutusvõimaluse ja funktsiooni ehitis, mitte vastupidi. Lihtsamate lahenduste puhul on võimalik projekteerimiskulutusi vähendada tööde tegemise ajal toimuvate nõupidamiste ja korrektse aruandlusega, kuid see eeldab tõhusat koostööd omaniku, ehitaja, kooskõlastajate ja järelevalvajate vahel ning töö tegijate häid kutseoskusi.
     Kuigi tööde tegemiseks on olemas projektid, tuleb tegelikult tehtu dokumenteerida sellekohastes aruannetes. Aruanded peavad sisaldama teavet tegevuste aja, motiivide, töö tegijate, kasutatud materjalide ja meetodite kohta ning edasiste hooldustööde juhendeid. Need andmed kantakse alusandmetesse ja on edasiste hooldustööde kavandamise aluseks.

     Kokkuvõttes võib öelda, et hoolduskava on vaja selleks, et:
  • saada objektist täielikku ülevaadet;
  • töid pikaks ajaks ja kooskõlastatult kavandada;
  • määrata kindlaks tööde järjekord ja kiireloomulised ülesanded;
  • ennetada või varakult avastada kahjustusi;
  • korraldada operatiivselt hankeid;
  • võimalikult otstarbekalt kavandada ja kasutada vahendeid;
  • taotleda hooldustöödeks toetusi;
  • esile tuua kultuuriloolised väärtused;
  • kaasata hooldustööle omanikke ja haldajaid;
  • säilitada kultuurilooliselt väärtuslikke hooneid.
Täiusliku hoolduskava koostamine on investeering, mis tasub end kindlasti ära. Kava peab saama
aga ellu rakendada, muidu muutub selle koostamine asjatuks kulutuseks.

Lea Stroh

Kirjandus:
Bättre koll på underhåll. Boverket, 2003.
Robertson, S. Vård och underhållsplanering. Presentation av en modell. Riksantikvarieämbetet, 2002.

Artikkel avaldatud ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2011