Laudise värvimisest ja värvidest

21.04.2014
Vanasti kasutati värvi peamiselt majade kaunistamiseks. Värviga saab esile tõsta vorme ja muuta materjale välimuselt õilsamaks. Kõigepealt hakati kaunistama kirikuid ja teisi tähtsamaid hooneid. Pikkamisi levis majade värvimise komme linnadesse ja maalegi. Värvi esmane ülesanne ei olnud seega konstruktsioonide kaitsmine. Hea kvaliteediga tihedat ja vaigurikast puitu ei olnudki võimalik värvida.
     Materjalid võeti loodusest ja kasutati vastavalt nende omadustele. Aja jooksul tekkisid kogemused ja kujunesid traditsioonid. Kogemusi kanti edasi põlvest põlve, kasutust leidsid ikka vaid head ja läbiproovitud võtted. Maalermeister tundis kõiki koostisaineid ja nende omadusi ning oskas värvitavat pinda ja soovitud tulemust silmas pidades leida õige lahenduse.

Värvimaterjal nüüd ja vanasti

Aastasadade jooksul praktilise kogemuse käigus saadud teadmised on moderniseerimistega kõrvale heidetud. Traditsiooniliste käsitsi valmistatud värvide asemele on tulnud vabrikus toodetud universaalsed ja standardiseeritud värvitüübid. Koostisosi ja nende omadusi ei avaldata. Tarbijal on raske mõista, mis värvitüübi ta tegelikult ostab, kui purgi peal on Master Lux, Ultra, Objekt, Moda Mattilda või kui värv on mõeldud seinale, laele või soklile. Viimastega on asi selgem, kuid purgi sildil ei pruugi ikkagi kirjas olla, mis värvitüübiga on tegemist. Leidub ka arhitektuurimälestistele mõeldud imporditud "värviprogramme", kuid meie ehitustraditsioonidele on need võõrad.
     Värvitööstus on pühendunud rohkem värvile, selle välimusele ja kasutamisele. Aluspind ja sellega seonduv on jäänud tahaplaanile. Maalritöö on muutunud rutiinseks ja ei nõua erilisi teadmisi. Värvimaterjalide universaalsus lubab koguni, et igaüks saab pintseldamisega vaevata hakkama. Värvivalik on tohutu ja "kõik on parimad just sinu maja värvimiseks". Kahjuks näeb aga liigagi tihti fassaade, millele on juba paar aastat pärast värvimist tekkinud kas värvi või aluspinnaga seotud kahjustused.
     Traditsioonilised värvitüübid hakkavad taas populaarsust võitma, sest uute materjalide katsetajarollist
ollakse tüdinud. Saladusi ja vastakaid arvamusi nende valmistamise ning kasutamise ümber on aga endiselt küllaga. Oleme nõus, et igal maalermeistril oli oma retsept, kuid unustame, et aegade jooksul on ka kõik materjalid muutunud. Pealegi ei olnud käsitöö juures mingit kindlat standardit. Veel üks aspekt, millele me tavaliselt ei mõtle - ka nõuded kvaliteedile on oluliselt muutunud.

Kuidas ja millega värvida?

Ehkki on tegemist vaid laudise värvimisega, ei ole võimalik ühtset retsepti anda. Ka varem kasutatud põhimõte - näita, mida on vaja värvida, ja ma valin lahenduse - ei sobi enam hästi, sest tohutust materjalide hulgast, mille koostist pealegi saladuses hoitakse, on raske seda õiget üles leida. Endiselt on aga terve rida probleeme, mida laudise värvimisel tuleb arvestada. Nende tundmine kergendab lahenduse leidmist ja annab loodetavalt parema tulemuse.

Värvimise eesmärk
Kvaliteetne puit peab ilmastikule vastu ka ilma värvita. Tähtis on, et konstruktsioonid saaksid pärast märgumist piisavalt kuivada. Et puidu kvaliteet on muutunud viletsamaks, on nüüd värvi ülesandeks, lisaks tooni andmisele, kaitsta konstruktsioone ka niiskuse ja päikese ultraviolettkiirguse eest. Pinna viimistlemisega saab takistada selle kulumist ja vähendada puidu niiskusest tingitud deformatsioone. Valesti valitud värvitüüp või viimistlus ei kesta aga kaua ja võivad põhjustada kahjustusi värvitaval materjalil või koguni konstruktsioonides.

Puidu pind
Puidu pind ei ole kunagi ühtlane. Materjal koosneb paljudest üksteisest vaheseintega eraldatud rakkudest ja vahelduva suuruse ning tugevusega aastaringidest. Okaspuit sisaldab vaikaineid, mille hulk varieerub materjali erinevates osades, koondudes ka vigastustesse ja aukudesse. Lisaks sellele veel rasvad, parkained ja mitmesugused mineraalsed koostisosad. Oksakohad ja konarused teevad pinna struktuuri veelgi keerulisemaks. Pole raske mõista, et ükski värv ei ole nii ebaühtlasele pinnale ideaalne. Krunt- ja kattevärv tuleb valida vastavalt puidu sordile ja kvaliteedile. Värvitav fassaadilaudis ei tohi olla liiga poorne ja kerge ega ka liiga vaigurikas ja raske. Mida ühtlasema kvaliteediga puit ja kogu laudis, seda parem tulemus.
     Vana maja originaallaudist tuleks maksimaalselt säilitada, sest see puit on reeglina kvaliteetsem kui tänapäeval saadaolev. Nõukogude ajal asendatud laudist on erineva kvaliteediga, kuid päikesepoolsetel külgedel ja hooldamata värvikihiga lauad on tihti sedavõrd kulunud, et tuleb asendada.


Puidu viletsat kvaliteeti ei ole võimalik värviga varjata.

Karvane ja paksu värviga võõbatud laudis vana maja seinal
väljendab lugupidamatust vanade meistrite suhtes.


Viimasel ajal on moodi läinud robustselt karvase pinnaga laudis. Seda kasutatakse nii uute kui ka vanade hoonete fassaadidel. Põhjusi võib olla kaks. Esiteks on karvane laud hööveldamise arvelt odavam ja teiseks on aru saadud, et kaasaegsed värvid ei püsi siledal pinnal kuigi hästi. Traditsiooniline linaõlivärv püsib suurepäraselt, sest see imbub puidu pooridesse, kuid moodsad värvitüübid peavad nakkuma puidu pinnaga.
     Karvase laua kasutamine vanade hoonete fassaadidel väljendab lugupidamatust vanade meistrite suhtes. Õlivärvi alune laudis oli alati hööveldatud.

Puit ja niiskus
Puidus on peaaegu alati vett. Osaliselt on see keemiliselt seotult rakuseintes ja osaliselt vabalt rakkude tühimikes. Vee hulka puidu kuiva kaalu suhtes protsentides nimetatakse puidu niiskusesisalduseks. Puidu kuivades eraldub kõigepealt vaba vesi ja seejärel seotud vesi. Puit on hügroskoopne ja see tähendab, et puidu niiskusesisaldus sõltub ümbruse suhtelisest niiskusesisaldusest ning temperatuurist. Kui välised tingimused muutuvad, siis puit kas annab ära või võtab niiskust juurde, kuni on saavutanud tasakaalu ümbrusega. Pikikiudu (laua otstest) imendub niiskus 20 korda kiiremini kui ristikiudu. Kuivades puidu maht kahaneb, niiskudes paisub - puit "mängib". Lisanduvad veel palgi saagimisel vabanenud pinged ja laud võib tõmbuda kaardu. Kaardumine toimub aastaringidele vastupidises suunas.
     Puidu sagedased liikumised avaldavad mõju värvikihile ja pikapeale see laguneb. Niiskes puidus hakkavad arenema hallitus- ja mädanikseened. Värvimiseks sobilik puidu niiskusesisaldus on alla 15%.
     Niiskuse kaitse seisukohast on nõuded pinnaviimistlusele osaliselt vastuolulised. Värv peab takistama puitkonstruktsioonide märgumist ja kui see on siiski toimunud, siis ka soodustama väljakuivamist. Seepärast on väga tähtis osa nn konstruktiivsel niiskuskaitsel. See tähendab, et konstruktsioonid peavad olema ehitatud nii, et vesi ja niiskus puidusse ei pääseks või saaks takistamatult välja kuivada.

Värvi mõjutavad tegurid
Välistingimustes oleva puidu värvikihti mõjutavad ilmastik ja mehaaniline kulumine. Päikese ultraviolettkiired lagundavad värvi sideainet. Sagedased ja ulatuslikud temperatuurimuutused (eriti tumedate värvitoonide puhul) avaldavad samuti mõju. Seepärast vananeb värv päikesepoolsetel fassaadidel kiiremini.
     Suuremaks probleemiks on aga niiskus ja selle liikumine. Värvipinnale sattunud vesi ja veeaur otsivad teed värvikihti. Erinevatel värvitüüpidel on erinevad vett tõrjuvad omadused. Näiteks võib akrülaatvärvi kiht imada niiskust kuni 15% värvikihi kaalust, alküüdvärvi kiht vaid kuni 3%. Niiskus imendub kapillaarjõudude toimel edasi puidu pooridesse, põhjustades puidu paisumist. Väljakuivamine toimub aeglasemalt. Niiske aluspind halvendab nakkevõimet ja paisunud puit ning väljapääsu otsiv veeaur kahjustavad värvikihti.
     Ka hallitus- ja mädanikseened ning vetikad kahjustavad värvikihti. Nende eoseid on kõikjal meie ümber. Kasvuks vajavad nad peale hapniku ja toitainete ka sobivat temperatuuri ja niiskust. Kuivas kohas eosed ei arene. Värvikihi all võib märgunud puit olla piisavalt kaua niiske ja eosed saavadki hakata arenema. Hallitusseened alustavad varem, hoiavad materjali niiske ja rajavad tee puitu lagundavatele mädanikseentele.
     Pole harvad juhused, kus suhteliselt hiljuti värvitud laudisel hakkavad kasvama vetikad. See saab juhtuda siis, kui laudisele võõbatud värvikiht on paks. Linaõlivärvi võõbatakse õhukeste kihtidena ja sellel vetikad ei kasva. Paksus värvikihis on palju konarusi, kuhu kinnitub mustus ja see on omakorda soodus pind vetikate kasvuks. Mida karvasem on lauapind, seda rohkem konarusi ja mustust ning seda suurem võimalus ka vetikatega nakatumiseks. Fassaade tuleks aeg-ajalt pesta.
     Tänapäeval on tavaliseks saanud see, et hoonete seinu soojustatakse paksemalt kui tarvis. Et toasoe ei pääse enam seinakonstruktsiooni kuivatama, ei jõua paksu soojustuse peal olev laudis vihmade vaheajal ära kuivada ja laudisele kinnituvadki hallitusseened või vetikad. Viga arvatakse olevat värvis, aga tegelikult on põhjuseks paks lisasoojustus.

Missugust värvi valida?
Värvipoodides pakutakse peamiselt kaasaegseid värvitüüpe ja need tuleks jätta uute hoonete jaoks. Vanematele hoonetele värvi valides tuleb lähtuda hoone vanusest ja otsida neile sobivaid. Vanemate hoonete (rajatud peamiselt enne Teist maailmasõda) konstruktsioonid on ehitatud traditsioonilisi materjale ja nende omadusi silmas pidades. Moodsad materjalid võivad selle süsteemi tasakaalust välja viia. Õige värvitüübi valimine on seotud ka kultuurilooga. Kuni Teise maailmasõjani kasutati peamiselt linaõlivärvi, rootsi värvi ja tõrva. Pärast sõda hakkasid levima alküüdõlivärvid ja akrülaatvärvid.

Vanadesse majadesse tuleb ka värvitoonide valikul lugupidavalt suhtuda. 
See maja on saanud moodsa ja väljakutsuva lahenduse, mis näitab tegija pieteeditunde puudumist.

     Oluline on ka teada, missuguse tooniga maja värvida. Tänapäeval võib värvipoes lasta segada mistahes toonis värvi, kuid vanade majade puhul tuleb kasutada toone, mis on saadud traditsioonilistest värvimuldadest või nendele sarnastest sünteetilistest pigmentidest. Traditsioonilisi pigmente kasutades on vähem võimalusi maja värvitooniga eksimiseks.
     Soovitan kasutada tooteid, mille koostis ja omadused on teada ja mis on juba kauem turul püsinud. Uued ja imporditud tooted ei pruugi kuigi kauaks jääda ja kui tekib vajadus parandusvärvimiseks, pole seda enam saada ja võib juhtuda, et kogu värv tuleb maha kraapida ning mõne teise värvitüübiga asendada. Linaõlivärvi on kasutatud juba 400 aastat ja seda on võimalik ka ise valmistada.
     Nagu muudegi remonditööde puhul, on soovitav kasutatud värvimaterjalid ja meetodid üles märkida. See lihtsustab töid tulevikus.

Vana värvi eemaldamine
Kaua hooldamata olnud värvikiht on enamasti lagunenud ja tuleb eemaldada. Tavaliselt on kahjustused päikesepoolsetel fassaadidel suuremad. Linaõlivärv on muutunud matiks ja pudiseb väikeste tükkidena, alküüdõlivärv ja akrülaatvärv kooruvad suuremate tükkide või laikudena.
     Lagunenud värvi eemaldamine on keeruline ja aeganõudev töö. See tuleb siiski teha, sest lahtisele värvikihile pole ju mõtet uut kihti peale võõbata. Värvi eemaldamise meetod tuleb valida vastavalt värvitüübile ja olukorrale. Tuleb lihtsalt katsetada. Värvi kemikaalidega eemaldamine ei ole soovitav, sest keemilised ained imbuvad puidu sisse ja avaldavad mõju ka uuele värvikihile. Traatharjaga puhastamine vigastab puidu pinda, samuti liiva- ja soodapritsiga töötlemine. Töö võib laabuda ainult kraabitsatega kraapides või koos värvipinda kuumaõhupüstoli või infrapunalambiga kuumutades.


Lagunenud linaõlivärvikihi eemaldamine võib õnnestuda  kraapides. Töötada tuleb ettevaatlikult, et puidu pind ja profiilid  viga ei saaks.

Värvi kuumaõhupüstoliga eemaldades tuleb kogu värv hoolega
eemaldada. Puidu pinnale jäänud värvijäägid teevad
laudise konarlikuks ja võivad kogu fassaadi mulje rikkuda.


Värvipinna hooldamine

Värvimine on pinna hooldamine, kuid ka iga pinnaviimistlus vajab hooldamist. Värvitüübi valimisel tuleb teada, kui kaua peab värvikiht vastu, kuidas seda hooldatakse ja kuidas see vananeb. Iga värvikiht vajab lõpuks uuendamist ja värvitüüpi valides tuleb mõelda ka sellele, kuidas saab värvikihti üle värvida või vajadusel eemaldada. Kõik need asjaolud näitavad, kui kulukaks valitud pinnaviimistlus kokkuvõttes kujuneb.
     Fassaadi reeglipärane ülevaatus aitab leida nõrgad kohad enne, kui probleem suureks kasvab. Hooldustöid ei pea tegema kõigil fassaadidel samaaegselt. Päikesepoolsed fassaadid vajavad tihedamat hooldamist. Kõike korraga tehes on risk, et osa fassaade töödeldakse kas liiga vara või liiga hilja. Mustus fassaadil ei ole tehniline viga, fassaadi puhastamisega saab parandada nii värvikihi välimust kui ka pikendada selle iga. Pea plaani, et saaks õige tegu õigel ajal ja õige hinnaga!

Kaitse end ja loodust

Tänapäeval kasutatakse värvi väga palju. Keemilisi aineid sisaldavate toodetega kaasneb risk inimeste tervisele. Lahustid on lenduvad ained ja satuvad sissehingamisel kergesti verre, mürgised ained imenduvad organismi ka naha kaudu.
     Enamus kaasaegseid maalrivärve sisaldavad aineid, mille kahjulikkusest ei tea me eriti midagi. Uurimised on selgitanud, et ka näiliselt ohutud veepõhjalised värvid sisaldavad mürgiseid lisandeid, mida värvipurgile ei märgita. Selleks, et värv purgis säiliks ja oleks kasutatav, lisatakse konserveerimisaineid, konsistentsi ja kuivamist parandavaid aineid või muid lisandeid.
     Kaitse end ja kasuta maalritöödel õiget riietust ning kaitsevahendeid: pikki pükse, pikkade varrukatega pluusi, kaitsvaid jalanõusid, kummikindaid, mütsi. Vajadusel veel kaitseprille ja sobiliku filtriga näomaski. Ventilatsioon peab alati olema hea!
     Keemilised ained avaldavad mõju ka loodusele. Peame teadma, kuidas tooteid valmistatakse ja mis juhtub nende lagunemisel. Alles siis saame nende mõju objektiivselt hinnata. Näiteks on veepõhjaliste värvide koostises olevate plastide tootmine seotud keskkonda kahjustava naftatööstusega ja seega ei saa neid värve pidada keskkonnasõbralikeks.

Lea Stroh