Uudishimust uurimistööni

30.04.2019

Tühjas keldriruumis oli kivinukil alles õlilamp, mille sarnast ma varem polnud näinud. Pealt veidi roostes, kuid lambitaht oli olemas ja paagis isegi õli loksumas, seega täiesti töökorras. Ilmselt kasutati seda viimast korda siis, kui kelder tühjaks tehti. Millal see võis olla? Kes seda kasutas ja kes viimati kustutas! Kust selline lamp pärit on?


Mis sunnib mind seisatama ühe vana lambi ees? Ehk see, et selles lambis on peidus jutustus, pilk kaugemasse aega, pilk kellegi ellu, viis teistmoodi elada ja mõelda? Suuremas osas võib seda vaid aimata. Mind paeluvad need teadmised, mida ma lambi kohta kohe taipan, aga veel rohkem need, mida ma ei tea. Jutustused teistest inimestest ja meid ümbritsevatest asjadest on alati mingil määral meie endiga seotud.

Paljudel meist algab huvi ajaloo vastu just ühest juhuslikust leiust ja uudishimust isiku, koha, nähtuse või eseme kohta rohkem teada saada. Samm uudishimust uurimistööni polegi nii suur, tuleb vaid jätkata, kuni info ja faktide hulk annab võimaluse mingeid konkreetseid järeldusi tegema hakata. Siis hakkab ka järjest uusi küsimusi tekkima ja avastad, et algul vaid veidi uudishimu pakkunud teema sisaldab väga palju informatsiooni, mida tahaksid teistega jagada.

Tihti vaibubki uudishimu siin. Materjal tekitab küll palju mõtteid ja küsimusi, kuid selle läbitöötamiseni ja analüüsimiseni ei jõuta kunagi. Võib-olla pole selleks aega, kuid usun siiski, et paljud uudishimulikud ei tea, kust alustada ja kuidas oma uurimistöö lõpule viia.

Mõistet ajalugu saab mõista mitmeti – ajalugu on iseenesest minevik, aga ajalugu on ka need teadmised, mis meil minevikust on. Mineviku tähenduses on ajalugu kadunud. Aeg möödub ju kiiresti ja uus tuleb kogu aeg peale. Järele jäävad jäljed, mida me mõne aja pärast ei oska enam näha ega seletada. Osa informatsiooni kogutakse teadlikult ja säilitatakse muuseumides ning arhiivides. Osa kaobki jäädavalt.

Mineviku jäljed on ka meis endis. Osalt meie endi mälestuste ja kogemustena, osalt teadmistena, mida oleme õppinud või teiste kaudu teada saanud. Kokkuvõttes on kõik need ajaloolised jäljed osa meie igapäevasest elust. Me kasutame seda infot iga päev, see annab meie elule sisu.

Kuid mineviku mõistmiseks ei piisa ainult jälgedest. Me peame neid ka tõlgendama. Jälgede tõlgendamine – ajaloo uurimine - ongi ajaloo mõiste teine pool. Selleks, et meie ajalugu oleks rikas, peaksime uurimistöös kõik osalema ja sellesse oma panuse andma.

Eesti Kodu-uurimise Selts andis 2009.aastal välja raamatu Kodu-uurija teejuht, milles on nõuandeid, kuidas infot koguda, töödelda ja säilitada. Raamatu koostajate eesmärgiks on aidata viia kodu-uurimistegevus sellisele tasemele, et selle tulemusi saaks kasutada Eesti ajaloo, looduse ja kultuuriloo edasisel uurimisel.

Ka Eesti Rahva Muuseum juhendab, kuidas oma pereliikmetelt lugusid koguda. Vaata lähemalt siit.

Julget pealehakkamist!

Lea Stroh