Säästva Renoveerimise Infokeskus MTÜ (SRIK) on välja andnud 70 leheküljelise juhendi/abi-materjali ajalooliste hoonete energiatõhususe parandamiseks. (Miljööväärtuslikel aladel paiknevate ajalooliste hoonete energiatõhususe parandamise juhend/abimaterjal. Juhendi autor on SRIK-i juhataja Tarmo Andre Elvisto, Toimetaja ja kujundaja Meediapilt OÜ, joonised koostas Apex Arhitektuuribüroo OÜ. https://www.renoveeri.net/sites/default/files/Srikjuhendveebi.pdf )
Teadmised on pärit rahvusvahelisest Interreg koostööprojektist CoolBricks, milles SRIK osales. Juhendmaterjali koostamist toetas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. SRIK on ajalooliste hoonete energiatõhususega seotud projektide ja algatatud uuringute eestvedaja.
Juhendit lugedes tekkis aga palju küsimusi ja kahtlus, kas juhendajad ikka teavad, millega tegelevad. Seletuskiri on täis vastakaid väiteid ja jääb mulje, et CoolBricksi projektist saadud teadmisi pole osatud õigesti rakendada. Energiakasutust tahetatakse vähendada, kuid küsimus on, kas see on ajaloolistele hoonetele võimalus või hukatus? Miks on energia säästmiseks valitud just niisugused meetodid? Miks soovitatakse lisasoojustust ja muid radikaalseid abinõusid, kuigi väidetakse, et vanad majad kõlbavad niigi? Kas on mõistlik levitada juba juhendeid, kui teaduslikud uuringud on alles algatatud?
Energiatõhusus vs ajalooväärtus
Seadusandlus ei kohalda energiatõhususe nõudeid miljööväärtuslikule või muinsuskaitsealale jäävatele hoonetele, samuti ehitismälestistele, kui need muudavad oluliselt hoonete olemust või välisilmet. Juhendis soovitatakse neid nõudeid ikkagi rakendada ja pakutakse konkreetseid lahendusigi: lisasoojustus seinte välis- või siseküljele, konstruktsioonid õhutihedaks, sundventilatsioon ja lisaklaasid akendele. Seda ei soovitata ainult „tavalistele“ vanadele majadele, vaid ka miljööväärtuslikel aladel paiknevaile hoonetele ja isegi ehitismälestistele!
Kahtlemata muudaksid niisugused lahendused oluliselt hoonete välimust ja olemust ning rikuks nende ajaloolise väärtuse. Lisaks võivad külgepoogitud kaasaegsed materjalid põhjustada konstruktsioonidele tõsiseid kahjustusi. Arvutustes tuuakse välja fassaadi lisasoojustamisel küttekuludelt saadav aastane rahaline kokkuhoid, kuid kuskil pole sõnagi sellest, kui palju soojustamine maksma läheb. Ventilatsioonisüsteeme on nii- ja naasuguseid, kuid kuhu mahuvad vanas majas kõik need vajalikud kanalid, mis maksab süsteemide välja-ehitamine ja kui palju energiat kulutab nende aastaringne käigushoidmine? Kõigeks kulub ka materjali, mille tootmiseks, transpordiks ja monteerimiseks kulutatakse samuti energiat. Kas kõiki neid kulutusi ja ettevõtmisi on ikka vaja teha selleks, et vastu seista mõned kuud (või viimasel ajal ka mõned nädalad) kestvale pakasele? Või on siiski olemas ökonoomsemaid võimalusi, mis põhinevad hoonete heaperemehelikul ja kultuuriväärtusi arvestaval korras-tamisel ning hooldamisel?
SRIK-i juhendis on tehtud palju sõnu ajalooliste hoonete autentsuse, kultuuriväärtuse säilitamise ja kultuuripärandi hoidmise ümber, kuid need sõnad on sisutühjad. See on üks lõputu keerutamine, kus tahetakse ajaloolisi hooneid üheaegselt autentsena säilitada ja samas ka ümber ehitada. Kokkuvõttes lastakse lugejal arvata, et väärtused ei kao, kui muudatusi pole eemalt vaadates märgata ja tänaste mugavuste nimel võib ajalooliste hoonetega suhteliselt vabalt ümber käia. On ilmne, et teksti autor ei mõsta hoonete ajaloolise väärtuse olemust ja ei tea, miks nende konstruktsioone ei tohi moonutada. Ehituspärandi niisugune käsitlemine annab üldsusele valed arusaamised kogu kultuuripärandist, selle väärtustest ja autentsena hoidmise vajadusest.
Mis on ajalooline väärtus?
Mõisted ajalooline väärtus või kultuuriväärtus on üldistavad ja ei ütle midagi hoone tegelike väärtuste kohta. Hoone väärtus sõltub sellest, missugust osa etendab see meie ajaloos ja kui oluliseks me seda praegu peame. Hooned on materialiseerunud ajalooallikad. Väärtuste kindlaksmääramiseks tuleb kõiki hooneid lähemalt uurida, omavahel võrrelda ja neis olev sõnum esile tuua ning põhjendada. Hinnangute koostamisel on oluline teha vahet mõistetel väärtus ja omadus. Omadused on need, millest objekt koosneb, väärtused määratakse. Määratud väärtustel peavad olema konkreetsed ajaloolised või kultuurilised seosed. Alles siis saame teada, missuguseid hooneid või hooneosi tuleb meie kultuuri kestvuse nimel hoida ja mis peamine – miks neid tuleb hoida ja kuidas hooldada, et väärtused säiliksid.
Ehitismälestisi, nagu teisigi ajaloolisi dokumente, ei tohi võltsida. Seepärast ütleb ka seadus, et mälestiste rikkumine on keelatud. Tegelikult peaks see praegu kehtima kõigi hoonete kohta, sest muinsuskaitse mahajäämuse tõttu on ehituspärand veel inventeerimata ja analüüsimata ning hoonete väärtused välja selgitamata. Väärtustamise senine praktika põhineb hinnangutel, missugustel objektidel arvatakse olevat kultuuriväärtus. Ehitismälestiste registris on objektide kirjeldused ja paarist sõnast koosnev mälestise tunnus, kuid väärtushinnangud puuduvad. Ainuüksi väitest, et miski on väärtuslik ei piisa isegi siis, kui viidatakse mõnele kindlale faktile või detailile. Et konkreetsed väärtused on kindlaks määramata, on ka muinsuskaitselised eritingimused meelevaldsed ja sõltuvad otseselt dokumendi koostaja oskustest ning kogemustest. Miljööväärtuslike alade hoonete väärtustamine on veelgi meelevaldsem. Neid on küll hakatud käsitlema kohaliku tähtsusega ehituspärandina, kuid hinnangud põhinevad peamiselt elamusväärtusel. Oluliseks peetakse hoonete välimust, ansamblilisust ja hoonestusala muid väliseid omadusi, mida hinnatakse kategooriates väga väärtuslik, väärtuslik ja vähem-väärtuslik. Need on kellegi arvamused, mille asemel võiks öelda ka väga ilus, ilus või vähem ilus. Ka elamusväärtused võivad olla säilitamise motiiviks, kuid niisugune käsitlemine eraldab miljööalade hooned üldisest ajaloolisest taustast ja jätab need kultuuriloolise sisuta.
Kuidas energiat säästa?
Olenemata ajaloolise hoone definitsioonist, on vanade majade hulk ja nende energiakasutus siiski märkimisväärselt suur. Lisaks poliitiliselt seatud nõuetele ja eesmärkidele, soovivad ka kinnisvara omanikud, et majade energiakulutused oleksid võimalikult väikesed. Vastasel juhul on nende praktiline väärtus madal ja hooned lammutatakse. Reeglipäraselt hooldatud majas toimivad konstruktsioonid ja süsteemid endiselt hästi, nende kasutus- ja kultuuriväärtus on kõrge. Majadel on aga lastud laguneda ja vajavad põhjalikku remonti. On loomulik, et sellega seoses mõeldakse ka, kuidas energiakasutust vähendada, kuid tõhustamise paanikas ei maksa liiale minna. SRIK-i juhendis toodud ehitustehnilised soovitused ei sobi ajaloolistele hoonetele, ehitismälestistest rääkimata. Pealegi on need liiga kallid ja energiakulukad teostada. Energia säästmiseks on teised võimalused. Ennekõike tuleb majad neile sobilike materjalide ja meetoditega korda teha ning hooldamisega järjele jõuda. Ka see maksab, kuid on möödapääsmatu. Kui ka vanad külmkapid, elektripliidid ja muud energiat raiskavad seadmed efektiivsemate vastu vahetada, akendele taas luugid või ka ribikardinad ette panna, võibki vajalik sääst olla saavutatud. Unistused tarkadest lahendustest ja automaatsetest jälgimissüsteemidest, mis maja oma hoole alla võtaksid, on küll toredad, kuid kasulikum oleks ikka ise jälgida ja aru saada, mis majas toimub.
Rootsi kogemused
1970-ndate keskel oli Rootsis ulatuslik energiakriis. Selle leevendamiseks koostati riiklik programm, mis nägi ette hoonete energiatõhususe parandamise. Riigi poolt olid juhendid ja rahaline toetus. Tuhandete majade fassaadid said lisasoojustuse, loomulik ventilatsioon asendati sundventilatsiooniga (soojustagastusega), miljonid vanad aknad vahetati standardsete pakettakende vastu.
Õige pea aga ilmnesid probleemid, mida ei osatud ette näha. Kõik tõhustatud hooned nägid nüüd ühtemoodi ilmetud välja. Polnud vahet, kas tegu oli paarikümne- või paarisaja-aastasega. Originaalsed fassaadidetailid olid eemaldatud või asendatud viletsate koopiatega, hoonete ajalooline omapära ja väärtus olid kadunud. Lisaks sellele hakkasid majad hallitama ja mädanema, sest ventilatsioon ei toiminud nii, nagu planeeriti ja süsteemid lülitati välja. See omakorda mõjutas sisekliimat ja tekitas inimestele terviseprobleeme. Kasutusele tuli mõiste „haiged majad“.
Kõike seda tehti selleks, et energia pealt mõned kroonid kokku hoida. Usaldati moodsaid lahendusi ja tehnilisi arvutusi, mille kohaselt pidi ettevõtmine end kiiresti ära tasuma. Tulemused näitasid, et energiakasutus jäi paljudel juhtudel samaks või isegi suurenes. Nüüd on teada, et kahju, mida kõik need ümberehitused, uute materjalide ja detailide valmistamine ning hilisemad saneerimistööd tekitasid, oli kordades suurema, kui tulu, mida loodeti saada.
Ka rootslased võtsid CoolBricksi projektist osa, kuid nemad on oma kogemusest õppinud ja sarnaseid vigu enam ei tee. Hoonete energiatõhustamisega tegeldakse, kuid ajaloolisi hooneid ei rikuta. Peamised moodused on hoonete reeglipärane hooldamine ja energiasäästlike seadmete kasutamine. Uue teemana on hakatud uurima, missugust mõju võivad võimalikud kliimamuutused ehituspärandile avaldada ja kuidas neid probleeme ennetada.
Rootslaste kogemus peaks olema tõsiseks hoiatuseks, et ajalooliste hoonetega ei tohi kergekäeliselt ja kampaania korras ümber käia. Üks asi on teooria, soovid ja nõudmised, kuid tegelikkus ja praktilised võimalused on midagi muud. Energia säästmine hoonetes on loomulikult vajalik, aga enne tuleb lõpuni selgeks saada, kuidas seda praktiliselt ja kahju tekitamata teha. Nii, nagu on öeldud ka SRIK-i juhendis: „Oluline on, et antud valdkonna teadusuuringute ülesande püstitus oleks seatud mitte ajalooliste hoonete moderniseerimise efektiiv-suse, vaid hoonete ajaloolise väärtuse säilitamise vajadusest lähtuvalt.“
Lea Stroh
Artikkel on avaldatud lühendatult ajakirjas Sirp 18.03.2016, kus on võimalik lugeda ka Tarmo A.Elvisto, Kadri Kallasti ja Egle Tamme artikliga seotud kommentaare. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/ajalooline-vaartus-tundmatu-suurus-energiasaastu-vorrandis/
Üldiselt pole ju üllatuseks, et ajalooliste hoonete väärtusi ei mõisteta ja et neid tahetakse suvalisel viisil ümber ehitada. Riik ei ole seni selle temaatikaga kuigi hästi hakkama saanud ja vastavatest teadmistest ning arusaamistest on suur puudus. Kahetsusväärne on aga see, et SRIK, kellel on justkui samuti ülesanne inimesi sel teemal harida ja suunata, on oma aktiivselt propageeritavas energiatõhususe juhendis ”inimeste teadlikuks ja tubliks kasvatamise osa hoopis välja jätnud”. See olevat teine teema, kuid just sellest oleks tulnud alustada. Veelgi kahetsusväärsem on, et SRIKI juht peab kultuuripärandi kaitsmist, hooldamist ja säilitamist ”ideeliseks minevikuihaluseks”. Tarmo Elvisto väidab nüüd, et juhendis on juttu ainult ”tavalistest vanadest majadest”. Pole tõsi, sest pealkirigi ütleb, et ettepanekud on suunatud otseselt miljööväärtusega hoonetele ja tekstis soovitatakse neid ka ehitismälestistele. Pealegi on ka nn tavalistel majadel alati mingi ajalooline väärtus, millega tuleks arvestada.
Ajaloolisi hooneid tulebki kasutada ja võimalusel ka paremaks kohendada. See on ehituspärandi säilimise seisukohast lausa vajalik. Muudatused aga ei pea olema suuremad, kui tegelikult vaja on. Vanade majade energiasäästu ja elustandardi latti ei maksa koos ja korraga liiga kõrgele upitada. Rootsi kogemus näitab, et see võib maha kukkuda. Energia säästmise parim viis on hoida majad korras ja hooldatud. Säästunõuete täitmiseks on alustuseks külluses muid kohti, kus saaks energia raiskamist vähendada. Korras ja hooldatud vanas majas võivad elutingimused olla täiesti normaalsed. Kohandamised on ka võimalikud, kuid siiski teatud piirini. Selle piiri määravad hoone ajalooline väärtus ja ehitustehnilised võimalused. Ajalooliste hoonete muutmine peab toimuma hoone tingimuste kohaselt. Neid tingimusi tuleb tunda ja respekteerida. Kellele see ei sobi, võib endale elamiseks uue ja parema maja ehitada. Kultuuripärandi kaasaegne käsitlus ei keskendu enam objektidele, vaid inimesele. Kultuuripärand on vajalik, et maailmast aru saada. Enam polegi nii oluline, mis pärand on, vaid kuidas see meid mõjutab, toetab, aitab – mis see meile annab. Mõistagi peab niisugune kultuuripärand – seal hulgas ka hooned – olema võimalikult autentne. Olen kursis sellega, mida Rootsis ajalooliste hoonete energiatõhususe nimel tehakse. See oli ka põhjuseks, miks ma ”võitlusse asusin”. SRIK-i juhendis esitatud hoonete energiatõhususe käsitluses ei ole midagi uut ega „nüüdisaegset“. See sarnaneb väga rootslaste 40 aasta taguse kampaaniaga, mille tulemust tagantjärele lausa riiklikuks katastroofiks peetakse.
Lea Stroh
21.03.2016
Teadmised on pärit rahvusvahelisest Interreg koostööprojektist CoolBricks, milles SRIK osales. Juhendmaterjali koostamist toetas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. SRIK on ajalooliste hoonete energiatõhususega seotud projektide ja algatatud uuringute eestvedaja.
Juhendit lugedes tekkis aga palju küsimusi ja kahtlus, kas juhendajad ikka teavad, millega tegelevad. Seletuskiri on täis vastakaid väiteid ja jääb mulje, et CoolBricksi projektist saadud teadmisi pole osatud õigesti rakendada. Energiakasutust tahetatakse vähendada, kuid küsimus on, kas see on ajaloolistele hoonetele võimalus või hukatus? Miks on energia säästmiseks valitud just niisugused meetodid? Miks soovitatakse lisasoojustust ja muid radikaalseid abinõusid, kuigi väidetakse, et vanad majad kõlbavad niigi? Kas on mõistlik levitada juba juhendeid, kui teaduslikud uuringud on alles algatatud?
Energiatõhusus vs ajalooväärtus
Seadusandlus ei kohalda energiatõhususe nõudeid miljööväärtuslikule või muinsuskaitsealale jäävatele hoonetele, samuti ehitismälestistele, kui need muudavad oluliselt hoonete olemust või välisilmet. Juhendis soovitatakse neid nõudeid ikkagi rakendada ja pakutakse konkreetseid lahendusigi: lisasoojustus seinte välis- või siseküljele, konstruktsioonid õhutihedaks, sundventilatsioon ja lisaklaasid akendele. Seda ei soovitata ainult „tavalistele“ vanadele majadele, vaid ka miljööväärtuslikel aladel paiknevaile hoonetele ja isegi ehitismälestistele!
Kahtlemata muudaksid niisugused lahendused oluliselt hoonete välimust ja olemust ning rikuks nende ajaloolise väärtuse. Lisaks võivad külgepoogitud kaasaegsed materjalid põhjustada konstruktsioonidele tõsiseid kahjustusi. Arvutustes tuuakse välja fassaadi lisasoojustamisel küttekuludelt saadav aastane rahaline kokkuhoid, kuid kuskil pole sõnagi sellest, kui palju soojustamine maksma läheb. Ventilatsioonisüsteeme on nii- ja naasuguseid, kuid kuhu mahuvad vanas majas kõik need vajalikud kanalid, mis maksab süsteemide välja-ehitamine ja kui palju energiat kulutab nende aastaringne käigushoidmine? Kõigeks kulub ka materjali, mille tootmiseks, transpordiks ja monteerimiseks kulutatakse samuti energiat. Kas kõiki neid kulutusi ja ettevõtmisi on ikka vaja teha selleks, et vastu seista mõned kuud (või viimasel ajal ka mõned nädalad) kestvale pakasele? Või on siiski olemas ökonoomsemaid võimalusi, mis põhinevad hoonete heaperemehelikul ja kultuuriväärtusi arvestaval korras-tamisel ning hooldamisel?
SRIK-i juhendis on tehtud palju sõnu ajalooliste hoonete autentsuse, kultuuriväärtuse säilitamise ja kultuuripärandi hoidmise ümber, kuid need sõnad on sisutühjad. See on üks lõputu keerutamine, kus tahetakse ajaloolisi hooneid üheaegselt autentsena säilitada ja samas ka ümber ehitada. Kokkuvõttes lastakse lugejal arvata, et väärtused ei kao, kui muudatusi pole eemalt vaadates märgata ja tänaste mugavuste nimel võib ajalooliste hoonetega suhteliselt vabalt ümber käia. On ilmne, et teksti autor ei mõsta hoonete ajaloolise väärtuse olemust ja ei tea, miks nende konstruktsioone ei tohi moonutada. Ehituspärandi niisugune käsitlemine annab üldsusele valed arusaamised kogu kultuuripärandist, selle väärtustest ja autentsena hoidmise vajadusest.
Mis on ajalooline väärtus?
Mõisted ajalooline väärtus või kultuuriväärtus on üldistavad ja ei ütle midagi hoone tegelike väärtuste kohta. Hoone väärtus sõltub sellest, missugust osa etendab see meie ajaloos ja kui oluliseks me seda praegu peame. Hooned on materialiseerunud ajalooallikad. Väärtuste kindlaksmääramiseks tuleb kõiki hooneid lähemalt uurida, omavahel võrrelda ja neis olev sõnum esile tuua ning põhjendada. Hinnangute koostamisel on oluline teha vahet mõistetel väärtus ja omadus. Omadused on need, millest objekt koosneb, väärtused määratakse. Määratud väärtustel peavad olema konkreetsed ajaloolised või kultuurilised seosed. Alles siis saame teada, missuguseid hooneid või hooneosi tuleb meie kultuuri kestvuse nimel hoida ja mis peamine – miks neid tuleb hoida ja kuidas hooldada, et väärtused säiliksid.
Ehitismälestisi, nagu teisigi ajaloolisi dokumente, ei tohi võltsida. Seepärast ütleb ka seadus, et mälestiste rikkumine on keelatud. Tegelikult peaks see praegu kehtima kõigi hoonete kohta, sest muinsuskaitse mahajäämuse tõttu on ehituspärand veel inventeerimata ja analüüsimata ning hoonete väärtused välja selgitamata. Väärtustamise senine praktika põhineb hinnangutel, missugustel objektidel arvatakse olevat kultuuriväärtus. Ehitismälestiste registris on objektide kirjeldused ja paarist sõnast koosnev mälestise tunnus, kuid väärtushinnangud puuduvad. Ainuüksi väitest, et miski on väärtuslik ei piisa isegi siis, kui viidatakse mõnele kindlale faktile või detailile. Et konkreetsed väärtused on kindlaks määramata, on ka muinsuskaitselised eritingimused meelevaldsed ja sõltuvad otseselt dokumendi koostaja oskustest ning kogemustest. Miljööväärtuslike alade hoonete väärtustamine on veelgi meelevaldsem. Neid on küll hakatud käsitlema kohaliku tähtsusega ehituspärandina, kuid hinnangud põhinevad peamiselt elamusväärtusel. Oluliseks peetakse hoonete välimust, ansamblilisust ja hoonestusala muid väliseid omadusi, mida hinnatakse kategooriates väga väärtuslik, väärtuslik ja vähem-väärtuslik. Need on kellegi arvamused, mille asemel võiks öelda ka väga ilus, ilus või vähem ilus. Ka elamusväärtused võivad olla säilitamise motiiviks, kuid niisugune käsitlemine eraldab miljööalade hooned üldisest ajaloolisest taustast ja jätab need kultuuriloolise sisuta.
Kuidas energiat säästa?
Olenemata ajaloolise hoone definitsioonist, on vanade majade hulk ja nende energiakasutus siiski märkimisväärselt suur. Lisaks poliitiliselt seatud nõuetele ja eesmärkidele, soovivad ka kinnisvara omanikud, et majade energiakulutused oleksid võimalikult väikesed. Vastasel juhul on nende praktiline väärtus madal ja hooned lammutatakse. Reeglipäraselt hooldatud majas toimivad konstruktsioonid ja süsteemid endiselt hästi, nende kasutus- ja kultuuriväärtus on kõrge. Majadel on aga lastud laguneda ja vajavad põhjalikku remonti. On loomulik, et sellega seoses mõeldakse ka, kuidas energiakasutust vähendada, kuid tõhustamise paanikas ei maksa liiale minna. SRIK-i juhendis toodud ehitustehnilised soovitused ei sobi ajaloolistele hoonetele, ehitismälestistest rääkimata. Pealegi on need liiga kallid ja energiakulukad teostada. Energia säästmiseks on teised võimalused. Ennekõike tuleb majad neile sobilike materjalide ja meetoditega korda teha ning hooldamisega järjele jõuda. Ka see maksab, kuid on möödapääsmatu. Kui ka vanad külmkapid, elektripliidid ja muud energiat raiskavad seadmed efektiivsemate vastu vahetada, akendele taas luugid või ka ribikardinad ette panna, võibki vajalik sääst olla saavutatud. Unistused tarkadest lahendustest ja automaatsetest jälgimissüsteemidest, mis maja oma hoole alla võtaksid, on küll toredad, kuid kasulikum oleks ikka ise jälgida ja aru saada, mis majas toimub.
Rootsi kogemused
1970-ndate keskel oli Rootsis ulatuslik energiakriis. Selle leevendamiseks koostati riiklik programm, mis nägi ette hoonete energiatõhususe parandamise. Riigi poolt olid juhendid ja rahaline toetus. Tuhandete majade fassaadid said lisasoojustuse, loomulik ventilatsioon asendati sundventilatsiooniga (soojustagastusega), miljonid vanad aknad vahetati standardsete pakettakende vastu.
Õige pea aga ilmnesid probleemid, mida ei osatud ette näha. Kõik tõhustatud hooned nägid nüüd ühtemoodi ilmetud välja. Polnud vahet, kas tegu oli paarikümne- või paarisaja-aastasega. Originaalsed fassaadidetailid olid eemaldatud või asendatud viletsate koopiatega, hoonete ajalooline omapära ja väärtus olid kadunud. Lisaks sellele hakkasid majad hallitama ja mädanema, sest ventilatsioon ei toiminud nii, nagu planeeriti ja süsteemid lülitati välja. See omakorda mõjutas sisekliimat ja tekitas inimestele terviseprobleeme. Kasutusele tuli mõiste „haiged majad“.
Kõike seda tehti selleks, et energia pealt mõned kroonid kokku hoida. Usaldati moodsaid lahendusi ja tehnilisi arvutusi, mille kohaselt pidi ettevõtmine end kiiresti ära tasuma. Tulemused näitasid, et energiakasutus jäi paljudel juhtudel samaks või isegi suurenes. Nüüd on teada, et kahju, mida kõik need ümberehitused, uute materjalide ja detailide valmistamine ning hilisemad saneerimistööd tekitasid, oli kordades suurema, kui tulu, mida loodeti saada.
Ka rootslased võtsid CoolBricksi projektist osa, kuid nemad on oma kogemusest õppinud ja sarnaseid vigu enam ei tee. Hoonete energiatõhustamisega tegeldakse, kuid ajaloolisi hooneid ei rikuta. Peamised moodused on hoonete reeglipärane hooldamine ja energiasäästlike seadmete kasutamine. Uue teemana on hakatud uurima, missugust mõju võivad võimalikud kliimamuutused ehituspärandile avaldada ja kuidas neid probleeme ennetada.
Rootslaste kogemus peaks olema tõsiseks hoiatuseks, et ajalooliste hoonetega ei tohi kergekäeliselt ja kampaania korras ümber käia. Üks asi on teooria, soovid ja nõudmised, kuid tegelikkus ja praktilised võimalused on midagi muud. Energia säästmine hoonetes on loomulikult vajalik, aga enne tuleb lõpuni selgeks saada, kuidas seda praktiliselt ja kahju tekitamata teha. Nii, nagu on öeldud ka SRIK-i juhendis: „Oluline on, et antud valdkonna teadusuuringute ülesande püstitus oleks seatud mitte ajalooliste hoonete moderniseerimise efektiiv-suse, vaid hoonete ajaloolise väärtuse säilitamise vajadusest lähtuvalt.“
Lea Stroh
Artikkel on avaldatud lühendatult ajakirjas Sirp 18.03.2016, kus on võimalik lugeda ka Tarmo A.Elvisto, Kadri Kallasti ja Egle Tamme artikliga seotud kommentaare. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/ajalooline-vaartus-tundmatu-suurus-energiasaastu-vorrandis/
Vastus Tarmo A. Elvisto kommentaarile ajalehes Sirp 18.03.2016
Selgituseks: Tarmo Elvisto kommenteerib minu artikli „Ajalooline väärtus – tundmatu suurus energiasäästu võrrandis“ Sirbi jaoks lühendatud varianti.Üldiselt pole ju üllatuseks, et ajalooliste hoonete väärtusi ei mõisteta ja et neid tahetakse suvalisel viisil ümber ehitada. Riik ei ole seni selle temaatikaga kuigi hästi hakkama saanud ja vastavatest teadmistest ning arusaamistest on suur puudus. Kahetsusväärne on aga see, et SRIK, kellel on justkui samuti ülesanne inimesi sel teemal harida ja suunata, on oma aktiivselt propageeritavas energiatõhususe juhendis ”inimeste teadlikuks ja tubliks kasvatamise osa hoopis välja jätnud”. See olevat teine teema, kuid just sellest oleks tulnud alustada. Veelgi kahetsusväärsem on, et SRIKI juht peab kultuuripärandi kaitsmist, hooldamist ja säilitamist ”ideeliseks minevikuihaluseks”. Tarmo Elvisto väidab nüüd, et juhendis on juttu ainult ”tavalistest vanadest majadest”. Pole tõsi, sest pealkirigi ütleb, et ettepanekud on suunatud otseselt miljööväärtusega hoonetele ja tekstis soovitatakse neid ka ehitismälestistele. Pealegi on ka nn tavalistel majadel alati mingi ajalooline väärtus, millega tuleks arvestada.
Ajaloolisi hooneid tulebki kasutada ja võimalusel ka paremaks kohendada. See on ehituspärandi säilimise seisukohast lausa vajalik. Muudatused aga ei pea olema suuremad, kui tegelikult vaja on. Vanade majade energiasäästu ja elustandardi latti ei maksa koos ja korraga liiga kõrgele upitada. Rootsi kogemus näitab, et see võib maha kukkuda. Energia säästmise parim viis on hoida majad korras ja hooldatud. Säästunõuete täitmiseks on alustuseks külluses muid kohti, kus saaks energia raiskamist vähendada. Korras ja hooldatud vanas majas võivad elutingimused olla täiesti normaalsed. Kohandamised on ka võimalikud, kuid siiski teatud piirini. Selle piiri määravad hoone ajalooline väärtus ja ehitustehnilised võimalused. Ajalooliste hoonete muutmine peab toimuma hoone tingimuste kohaselt. Neid tingimusi tuleb tunda ja respekteerida. Kellele see ei sobi, võib endale elamiseks uue ja parema maja ehitada. Kultuuripärandi kaasaegne käsitlus ei keskendu enam objektidele, vaid inimesele. Kultuuripärand on vajalik, et maailmast aru saada. Enam polegi nii oluline, mis pärand on, vaid kuidas see meid mõjutab, toetab, aitab – mis see meile annab. Mõistagi peab niisugune kultuuripärand – seal hulgas ka hooned – olema võimalikult autentne. Olen kursis sellega, mida Rootsis ajalooliste hoonete energiatõhususe nimel tehakse. See oli ka põhjuseks, miks ma ”võitlusse asusin”. SRIK-i juhendis esitatud hoonete energiatõhususe käsitluses ei ole midagi uut ega „nüüdisaegset“. See sarnaneb väga rootslaste 40 aasta taguse kampaaniaga, mille tulemust tagantjärele lausa riiklikuks katastroofiks peetakse.
Lea Stroh
21.03.2016
