2006-07.a. läbi viidud riigikontrolli auditist selgus, et riigi tegevus kultuuripärandi säilimisel ei ole olnud piisav. Audit analüüsis tegevust kehtiva seadusandluse põhjal. Tulemus oli ootuspärane, sest kultuuripärandiga tegeleva riikliku institutsiooni (Muinsuskaitseameti) peamiseks ülesandeks on riikliku järelevalve korraldamine ja sunni kohaldamine. Tegemist on seega inspektsiooniga, kus võimalused (ressursse arvestades) kultuuripärandiga seotud sisulise töö jaoks on minimaalsed.
Vähese koostöö põhjuseks võib olla kultuuripärandi tegeliku sisu vähene tundmine, ühiselt aktsepteeritava
säilitamisideoloogia puudumine ja säilitamiseks vajalike tehniliste oskuste piiratus, mis tekitavad kartust laskuda dialoogi või olla eeskõneleja (suutmatus selgitada ja motiveerida). Ebakindlus tekitab usaldamatuse ja vajaduse end nõudmiste ning sundimisega kaitsta.
Kedagi ei saa sundida oma kultuuripärandist lugu pidama, veel vähem karistada selle eest, et kultuuripärandi sisu ja väärtusi pole mõistetud. Kodanikud tahavad ja suudavad oma kohuseid täita, kui neid usaldatakse ja õpetatakse kultuuripärandit hooldama. Avalik kultuurimiljööalane tegevus kohapeal soodustab osavõtlikkust ja lugupidamist kultuuripärandi suhtes.
Selleks, et töö laabuks, tuleb olemasolevat süsteemi ja töökorraldust muuta. Meie ettepanek on
detsentraliseerida tegevus ja jagada vastutused järgmiselt:
1. ÜLDINE TASE
Kultuurimiljöö kaitsmine ja hooldamine on rahvuslik ülesanne. Vastutus lasub kõigil.
2. TSENTRAALNE TASE
Riigikogu, valitsus ja Muinsuskaitseamet kinnitavad rahvuslikud eesmärgid ning üldised reeglid, jälgivad
arengut, jagavad vahendeid. Muinsuskaitseamet populariseerib, töötab välja ideoloogia ja on allpool asuvate süsteemide teadmiste allikaks, arendajaks ja vahendajaks.
3. REGIONAALNE TASE
Maakonnamuuseumide ja suuremate kohalike muuseumide põhiülesandeks on kultuuripärandi uurimine,
informatsiooni kogumine ja vahendamine. See võimaldab luua laiapõhjalise ning kvaliteetse tulemuse. Maakonnavalitsus koordineerib piirkondlikku tegevust ja vastutab seadusandluse rakendamise eest.
4. KOHALIK TASE
Kohalikud omavalitsused vastutavad planeeringute ja arengukavade eest ning kontrollivad seaduste täitmist. Muuseumid varustavad omavalitsusi vajaliku informatsiooniga. Maja- ja maaomanikud vastutavad oma varade korrashoiu eest. Selleks, et kõik saaksid vajalikku informatsiooni ja abi kultuuripärandi haldamisel ja hooldamisel, tuleb muuseumile anda uus ülesanne – olla kohapeal kultuurimiljöö sisu ja väärtusi tutvustav ning korrastamist ja hooldamist nõustav institutsioon.
Väga tõsine probleem on kultuuripärandi säilitamiseks ja hooldamiseks vajalike metoodikate ning tehniliste oskuste mahajäämus. Spetsialistide ja ka koolitajate teadmised on ebaühtlased ning ei vasta tänapäeva nõuetele, mis seab ohtu kultuuripärandi sisu ja väärtuse praktilise säilimise juba täna. Tarvis on nii kultuuripärandiga seotud algkoolitust (koolid) kui ka täiendkoolitust. Viimane on eriti oluline kultuurimiljöödega seotud otsustajate/poliitikute harimiseks. Praeguses kiiresti muutuvas ajas tuleks füüsilise miljööga tegelejate (planeerijad, arhitektid, insenerid, ehitajad, tellijad, kinnisvaraomanikud) teadmisi ja oskusi värskendada teatud kindlate intervallidega. See ei peaks olema ettevõtjate/omanike endi mure, vaid riigi poolt antud võimalus.
Hoonestuse ja miljööde säilitamiseks vajalike tegevuste aluseks on hinnangud ja valikud. Aegade jooksul on need muutunud, sest sõltuvad inimeste teadmistest ja arusaamistest ning ühiskonnas valitsevatest väärtushinnangutest. Tänase ükskõikse ja hoolimatu suhtumise juuri tuleb otsida eilsetest arusaamistest ja hinnangutest. Nõukogude ajal alaväärtustati või koguni põlati varasemat kultuuripärandit. Seetõttu hävis palju originaalsest kultuurimiljööst või moonutati seda tundmatuseni.
Ka sõjapurustused ja sellele järgnenud taastamistööd võtsid oma osa. Taasiseseisvumisega kaasnenud muudatused soodustasid taas kultuuripärandiga vägivaldset ümberkäimist. Nüüd oli ja on alaväärtustatud nõukogude ajal loodud väärtused, mille kvaliteet on tihti kehv, kuid mis vaieldamatult kuuluvad kultuuri(loolise)pärandi hulka. Nõukogude ideoloogia ei soosinud omanikutunnet ja seetõttu on väga suur osa ehituspärandist lagunenud ning hooldamiseks vajalikud oskusedki tänaseks kadunud. Riik ei ole märganud, et inimesed vajavad kvaliteetseid nõuandeid ja juhiseid ehitiste korrastamiseks ning hooldamiseks, vaid jätnud selle kontrollimatult turumajanduse mängumaaks.
Ükski majaomanik ei soovi oma vara meelega rikkuda, enamus neist oskaks ka kultuuriväärtustest lugu pidada, kui nad vaid teaks, mis need on ja kuidas nendega tuleks ümber käia. Sellest infost on juba mitu põlvkonda ilma jäetud ja seetõttu on ülekohtune kodanikele praegu ükskõiksust või hoolimatust ette heita.
Lea Stroh & Olof Stroh
Vähese koostöö põhjuseks võib olla kultuuripärandi tegeliku sisu vähene tundmine, ühiselt aktsepteeritava
säilitamisideoloogia puudumine ja säilitamiseks vajalike tehniliste oskuste piiratus, mis tekitavad kartust laskuda dialoogi või olla eeskõneleja (suutmatus selgitada ja motiveerida). Ebakindlus tekitab usaldamatuse ja vajaduse end nõudmiste ning sundimisega kaitsta.
Kedagi ei saa sundida oma kultuuripärandist lugu pidama, veel vähem karistada selle eest, et kultuuripärandi sisu ja väärtusi pole mõistetud. Kodanikud tahavad ja suudavad oma kohuseid täita, kui neid usaldatakse ja õpetatakse kultuuripärandit hooldama. Avalik kultuurimiljööalane tegevus kohapeal soodustab osavõtlikkust ja lugupidamist kultuuripärandi suhtes.
Selleks, et töö laabuks, tuleb olemasolevat süsteemi ja töökorraldust muuta. Meie ettepanek on
detsentraliseerida tegevus ja jagada vastutused järgmiselt:
1. ÜLDINE TASE
Kultuurimiljöö kaitsmine ja hooldamine on rahvuslik ülesanne. Vastutus lasub kõigil.
2. TSENTRAALNE TASE
Riigikogu, valitsus ja Muinsuskaitseamet kinnitavad rahvuslikud eesmärgid ning üldised reeglid, jälgivad
arengut, jagavad vahendeid. Muinsuskaitseamet populariseerib, töötab välja ideoloogia ja on allpool asuvate süsteemide teadmiste allikaks, arendajaks ja vahendajaks.
3. REGIONAALNE TASE
Maakonnamuuseumide ja suuremate kohalike muuseumide põhiülesandeks on kultuuripärandi uurimine,
informatsiooni kogumine ja vahendamine. See võimaldab luua laiapõhjalise ning kvaliteetse tulemuse. Maakonnavalitsus koordineerib piirkondlikku tegevust ja vastutab seadusandluse rakendamise eest.
4. KOHALIK TASE
Kohalikud omavalitsused vastutavad planeeringute ja arengukavade eest ning kontrollivad seaduste täitmist. Muuseumid varustavad omavalitsusi vajaliku informatsiooniga. Maja- ja maaomanikud vastutavad oma varade korrashoiu eest. Selleks, et kõik saaksid vajalikku informatsiooni ja abi kultuuripärandi haldamisel ja hooldamisel, tuleb muuseumile anda uus ülesanne – olla kohapeal kultuurimiljöö sisu ja väärtusi tutvustav ning korrastamist ja hooldamist nõustav institutsioon.
Väga tõsine probleem on kultuuripärandi säilitamiseks ja hooldamiseks vajalike metoodikate ning tehniliste oskuste mahajäämus. Spetsialistide ja ka koolitajate teadmised on ebaühtlased ning ei vasta tänapäeva nõuetele, mis seab ohtu kultuuripärandi sisu ja väärtuse praktilise säilimise juba täna. Tarvis on nii kultuuripärandiga seotud algkoolitust (koolid) kui ka täiendkoolitust. Viimane on eriti oluline kultuurimiljöödega seotud otsustajate/poliitikute harimiseks. Praeguses kiiresti muutuvas ajas tuleks füüsilise miljööga tegelejate (planeerijad, arhitektid, insenerid, ehitajad, tellijad, kinnisvaraomanikud) teadmisi ja oskusi värskendada teatud kindlate intervallidega. See ei peaks olema ettevõtjate/omanike endi mure, vaid riigi poolt antud võimalus.
Hoonestuse ja miljööde säilitamiseks vajalike tegevuste aluseks on hinnangud ja valikud. Aegade jooksul on need muutunud, sest sõltuvad inimeste teadmistest ja arusaamistest ning ühiskonnas valitsevatest väärtushinnangutest. Tänase ükskõikse ja hoolimatu suhtumise juuri tuleb otsida eilsetest arusaamistest ja hinnangutest. Nõukogude ajal alaväärtustati või koguni põlati varasemat kultuuripärandit. Seetõttu hävis palju originaalsest kultuurimiljööst või moonutati seda tundmatuseni.
Ka sõjapurustused ja sellele järgnenud taastamistööd võtsid oma osa. Taasiseseisvumisega kaasnenud muudatused soodustasid taas kultuuripärandiga vägivaldset ümberkäimist. Nüüd oli ja on alaväärtustatud nõukogude ajal loodud väärtused, mille kvaliteet on tihti kehv, kuid mis vaieldamatult kuuluvad kultuuri(loolise)pärandi hulka. Nõukogude ideoloogia ei soosinud omanikutunnet ja seetõttu on väga suur osa ehituspärandist lagunenud ning hooldamiseks vajalikud oskusedki tänaseks kadunud. Riik ei ole märganud, et inimesed vajavad kvaliteetseid nõuandeid ja juhiseid ehitiste korrastamiseks ning hooldamiseks, vaid jätnud selle kontrollimatult turumajanduse mängumaaks.
Ükski majaomanik ei soovi oma vara meelega rikkuda, enamus neist oskaks ka kultuuriväärtustest lugu pidada, kui nad vaid teaks, mis need on ja kuidas nendega tuleks ümber käia. Sellest infost on juba mitu põlvkonda ilma jäetud ja seetõttu on ülekohtune kodanikele praegu ükskõiksust või hoolimatust ette heita.
Lea Stroh & Olof Stroh
