Ühiskond on alates taasiseseisvumisest tohutu kiirusega arenenud. Möödanik on jäänud kaugele maha, seda pole enam vaja. Kultuuriloolisest perspektiivist vaadatuna on kultuuripärand muutunud kontrastiks kaasajale. Sellest on saanud teisejärguline nähtus, mida võib vajadusel tähele panna või tähelepanuta jätta.
Teatavasti on muudatused arengu lahutamatu osa. Kuid muudatusi võib käsitleda ka järjepidevusena. Muuseumid ja arhiivid ei ole aja peatamiseks, vaid nende ülesandeks on hoida ajalugu tänapäevas - säilitada järjepidevus. Kultuurimiljöö hooldamine ei ole ainult ajaloo ja järjepidevuse säilitamine, vaid ka esivanematelt päranduseks saadud väärtuste austamine. Kultuuripärand ei ole ainult hoolt vajav materiaalne ja vaimne ressurss, vaid see on meie riiki ja igaühte meist mõjutanud arenguprotsesside tulemus – ajalugu, mis moodustab riigi ja iga üksiku kodaniku identiteedi.
Kultuuripärandit ei saa defineerida mingist ajalisest piirist lähtuvalt, see ulatub tänasesse päeva välja. Asjad ja nähtused ei pea ootama teatud aja, et saada kultuuripärandiks ja selleks saades ei pea side tänapäevaga katkema. Kõik, mida me loome täna ja homme, muutub kultuuripärandiks kohe, kui see on loodud. Aga me kasutame seda jätkuvalt edasi. Kõik ei jää siiski kultuuripärandiks, kuid selle määrab rohkem asja olemus, mitte aeg. Samas on just aeg ja selles muutuvad sotsiaalsed väärtushinnangud need, mis mõjutavad kultuuripärandi sisu.
Väärtuslik tuleb välja selgitada ja selle säilitamises kokku leppida. See peab olema ühiskondlik kokkulepe, mis põhineb ajaloo tundmisel ja aktsepteerimisel. Asja või nähtuse väärtus sõltub selle tõlgendamisest ning rollist järjepidevuse ahelas. Väärtuse suurust saab mõõta tõdemusega: millest me jääme ilma, kui asi või nähtus kaob?
Kultuuripärandit ei saa mõõta arvudega tabelites ega lihtsalt nimekirjast kustutada, kui sel on lastud laguneda. Seda ei tohi suvaliselt ümber ehitada ega moonutada, tehes seejuures nägu, et eemalt vaadates oleks justkui originaal. Kultuuripärandisse ei saa suhtuda kui tülikasse kuluallikasse või minna ringi, et konflikte ja probleeme vältida. Nõnda välditakse ka väljakutset valdkonna tööd tegelike vajaduste ja ülesannete kohaselt korraldada.
Kultuuripärand peab olema autentne, hooldatud ja uus sobitatud olemasolevat kahjustamata. Puudu ei ole niivõrd rahast, kuivõrd suhtumisest ja selle muutmiseks on vaja arusaamist. Kultuuripärandi kaitsmine ei ole see, kui keelatakse ja sunnitakse, kui teadmiste monopol on näiliselt ühe inspektsiooni käes, mistõttu tuleb igasuguseks tööks luba küsida. Kõigile kättesaadavad teadmised väärtuste olemusest ja hooldustööde põhimõtetest ning asjatundlik juhendamine loovad respekti ajaloo ja kultuuriväärtuste suhtes. See ongi kõige parem kaitse.
Kultuuripärandiga seotud probleemide lahendamiseks ei piisa ainult toetusfondide suurendamisest. Rahvale tuleb anda suuremad teadmised oma ajaloost, juurtest, traditsioonidest ja vajalikud oskused selle pärandiga ümberkäimiseks. Rahvas peab suutma oma kultuuripärandit ise hooldada, vabatahtlikult, keeldude ja käskudeta. Aeg on üle minna muinsuste sunniviisiliselt kaitsmiselt kultuuripärandi sundimatule hooldamisele, mis põhineb teadmistel ja teavitustööl.
2007.aastal tõi Riigikontroll välja puudused Muinsuskaitseameti töös kultuurimälestiste kaitse korraldamisel ja jõudis järeldusele, et riik ei ole teinud piisavalt kultuuripärandi säilimise tagamiseks. Selle tõestuseks on fakt, et iga kolmas mälestiseks tunnistatud ehitis on hävinud või hävimas. Nii tõsisele kriitikale pidanuks järgnema valdkonna töö põhjalik ümberkorraldamine. Selle asemel asuti muinsuskaitseseadust ameti võimalustele kohandama. Hiljuti seaduseks saanud muudatuste rakendamine võib kultuuriväärtuste hävimisele isegi kaasa aidata, sest nüüd võib igaüks ehitisi hooldada ja remontida, kuid juhendeid nende tööde tegemiseks pole veel olemaski.
Kultuuripärandi säilitamise soov on siiski olemas, kuid terviklikku kontseptsiooni ja konkreetset tegevuskava endiselt mitte. Kui nii edasi läheb, siis polegi varsti, mida tulevastele põlvkondadele edasi pärandada ja pole ka, kes pärandit edasi kannaks.
Kultuuripärandi säilitamisega seotud töö ümberkorraldamine peab saama kiiresti olulise tähtsusega riiklikuks ülesandeks. See ei puuduta ainult ühe ameti töökorralduse muutmist, vaid kogu valdkonnaga seotud tegevuse kaasajastamist. Tänapäeval ei ole kultuuripärand enam teisejärguline nähtus. See on ühiskonna arenguks vajalik ressurss, mida tuleb sarnaselt loodusvaradele hoida ja säästlikult kasutada. See on ressurss, mille abil saab rikastada paikkondlikku elu, vältida ääremaastumist, luua töökohti, tugevdada kodanike identiteedi- ja turvatunnet ning seeläbi kindlasti ka väljarännet peatada.
Lea Stroh
Avaldatud ajalehes Sirp 25.03.2011
Teatavasti on muudatused arengu lahutamatu osa. Kuid muudatusi võib käsitleda ka järjepidevusena. Muuseumid ja arhiivid ei ole aja peatamiseks, vaid nende ülesandeks on hoida ajalugu tänapäevas - säilitada järjepidevus. Kultuurimiljöö hooldamine ei ole ainult ajaloo ja järjepidevuse säilitamine, vaid ka esivanematelt päranduseks saadud väärtuste austamine. Kultuuripärand ei ole ainult hoolt vajav materiaalne ja vaimne ressurss, vaid see on meie riiki ja igaühte meist mõjutanud arenguprotsesside tulemus – ajalugu, mis moodustab riigi ja iga üksiku kodaniku identiteedi.
Kultuuripärandit ei saa defineerida mingist ajalisest piirist lähtuvalt, see ulatub tänasesse päeva välja. Asjad ja nähtused ei pea ootama teatud aja, et saada kultuuripärandiks ja selleks saades ei pea side tänapäevaga katkema. Kõik, mida me loome täna ja homme, muutub kultuuripärandiks kohe, kui see on loodud. Aga me kasutame seda jätkuvalt edasi. Kõik ei jää siiski kultuuripärandiks, kuid selle määrab rohkem asja olemus, mitte aeg. Samas on just aeg ja selles muutuvad sotsiaalsed väärtushinnangud need, mis mõjutavad kultuuripärandi sisu.
Väärtuslik tuleb välja selgitada ja selle säilitamises kokku leppida. See peab olema ühiskondlik kokkulepe, mis põhineb ajaloo tundmisel ja aktsepteerimisel. Asja või nähtuse väärtus sõltub selle tõlgendamisest ning rollist järjepidevuse ahelas. Väärtuse suurust saab mõõta tõdemusega: millest me jääme ilma, kui asi või nähtus kaob?
Kultuuripärandit ei saa mõõta arvudega tabelites ega lihtsalt nimekirjast kustutada, kui sel on lastud laguneda. Seda ei tohi suvaliselt ümber ehitada ega moonutada, tehes seejuures nägu, et eemalt vaadates oleks justkui originaal. Kultuuripärandisse ei saa suhtuda kui tülikasse kuluallikasse või minna ringi, et konflikte ja probleeme vältida. Nõnda välditakse ka väljakutset valdkonna tööd tegelike vajaduste ja ülesannete kohaselt korraldada.
Kultuuripärand peab olema autentne, hooldatud ja uus sobitatud olemasolevat kahjustamata. Puudu ei ole niivõrd rahast, kuivõrd suhtumisest ja selle muutmiseks on vaja arusaamist. Kultuuripärandi kaitsmine ei ole see, kui keelatakse ja sunnitakse, kui teadmiste monopol on näiliselt ühe inspektsiooni käes, mistõttu tuleb igasuguseks tööks luba küsida. Kõigile kättesaadavad teadmised väärtuste olemusest ja hooldustööde põhimõtetest ning asjatundlik juhendamine loovad respekti ajaloo ja kultuuriväärtuste suhtes. See ongi kõige parem kaitse.
Kultuuripärandiga seotud probleemide lahendamiseks ei piisa ainult toetusfondide suurendamisest. Rahvale tuleb anda suuremad teadmised oma ajaloost, juurtest, traditsioonidest ja vajalikud oskused selle pärandiga ümberkäimiseks. Rahvas peab suutma oma kultuuripärandit ise hooldada, vabatahtlikult, keeldude ja käskudeta. Aeg on üle minna muinsuste sunniviisiliselt kaitsmiselt kultuuripärandi sundimatule hooldamisele, mis põhineb teadmistel ja teavitustööl.
2007.aastal tõi Riigikontroll välja puudused Muinsuskaitseameti töös kultuurimälestiste kaitse korraldamisel ja jõudis järeldusele, et riik ei ole teinud piisavalt kultuuripärandi säilimise tagamiseks. Selle tõestuseks on fakt, et iga kolmas mälestiseks tunnistatud ehitis on hävinud või hävimas. Nii tõsisele kriitikale pidanuks järgnema valdkonna töö põhjalik ümberkorraldamine. Selle asemel asuti muinsuskaitseseadust ameti võimalustele kohandama. Hiljuti seaduseks saanud muudatuste rakendamine võib kultuuriväärtuste hävimisele isegi kaasa aidata, sest nüüd võib igaüks ehitisi hooldada ja remontida, kuid juhendeid nende tööde tegemiseks pole veel olemaski.
Kultuuripärandi säilitamise soov on siiski olemas, kuid terviklikku kontseptsiooni ja konkreetset tegevuskava endiselt mitte. Kui nii edasi läheb, siis polegi varsti, mida tulevastele põlvkondadele edasi pärandada ja pole ka, kes pärandit edasi kannaks.
Kultuuripärandi säilitamisega seotud töö ümberkorraldamine peab saama kiiresti olulise tähtsusega riiklikuks ülesandeks. See ei puuduta ainult ühe ameti töökorralduse muutmist, vaid kogu valdkonnaga seotud tegevuse kaasajastamist. Tänapäeval ei ole kultuuripärand enam teisejärguline nähtus. See on ühiskonna arenguks vajalik ressurss, mida tuleb sarnaselt loodusvaradele hoida ja säästlikult kasutada. See on ressurss, mille abil saab rikastada paikkondlikku elu, vältida ääremaastumist, luua töökohti, tugevdada kodanike identiteedi- ja turvatunnet ning seeläbi kindlasti ka väljarännet peatada.
Lea Stroh
Avaldatud ajalehes Sirp 25.03.2011
