Taasiseseisvumine on andnud meie ajale uue perspektiivi. Uue ühiskonna ülesehitamine nõuab oskust minevikus orienteeruda ja ka oskust neid teadmisi uue elu ja tegevuse loomisel ära kasutada. Selles valguses on kultuurimiljööl strateegiline roll. Nii kodanikud kui ka planeerijad ja poliitikud peavad mõistma kultuuripärandi tähtsust rahvusliku identiteeditunde säilitamisel ja ühiskonna arengu kavandamisel. See peab saama iseenesest mõistetavaks nagu päikesetõus. Paraku nähakse praegu kultuuripärandit pigem ühiskonna arengu takistajana.
     Inimene saab ümbrusest impulsse ja need mõjutavad tema tegevust. Ühiskond, mis arvestab kodanike
vajadust identiteeditunde järele, saab seeläbi suunata nad ka uuendustes konstruktiivsemalt tegutsema. Kultuurimiljöö on selles seoses väga tähtis areen ja kõigil on eriline vastutus selle avaliku ruumi kvaliteedi ja iseloomu hoidmisel ning arendamisel. Hooldatud kultuurimiljöö on märgiks, et ühiskond hoolitseb oma kodanike turvalisuse ning arenguvõimaluste eest.
     Teadmised oma juurtest ja üldine haritus on alusteks väärtustamisel, kritiseerimisel ja valiku tegemisel.
See, kellel on suuremad teadmised, on ka avatum ja muudatustele vastuvõtlikum. Kuid muudatused
peavad lähtuma reaalsetest võimalustest ning tuginema järjepidevusele.

Suhtumine kultuuripärandisse

Niisiis on kultuuripärand kõik see, mis on aegade jooksul meie ümber tekkinud. See on meie ühine mälu, mis peitub möödunud aegade traditsioonides, dokumentides, hoonetes, sündmustes – meie ühine kultuurimiljöö nii materiaalsel kui ka mittemateriaalsel kujul.
     Igal ajastul on oma arusaamine kultuurilise pärandi tähtsusest ja sellest, missugused kultuuripärandi osad on tähendusrikkamad. Toimub valik, sest kõike pole võimalik säilitada ja edasi kanda. Kõik ei ole kultuuripärand, kuid võib selleks saada ja valiku tegemine on kultuuriteaduse ülesanne.
     Kui ühiskonna areng ja muutused on tormakad, siis tuleb kultuuripärandi säilitamiseks võtta tarvitusele
erilisi seadusi ja abinõusid. Vaatamata sellele, et kultuuripärandil on vaieldamatult kaalukas osa inimese eksistentsis, tuleb seda tema enda eest kaitsta. See on suhtumise küsimus ja suhtumist on võimalik muuta.
     Mida teha, et rahvas oma kultuuripärandist lugu peaks ja seda sundimatult hooldaks? Kõigepealt on
tarvis teadvustada, mis on kultuuripärand ja missuguseid väärtusi see sisaldab. Ainuüksi nimekirjade koostamisest on vähe. Asjatundjad peavad väärtusi ka kirjeldama ja selgitama. Mõistagi ei tohi see informatsioon jääda ainult ametnike riiulitele, vaid peab jõudma sõna otseses mõttes iga eestimaalase juurde.
     Seejärel tuleb tõsta need väärtused aktiivsesse kultuuripoliitikasse. Vaadelda tuleb kogu kultuurimiljööd
tervikuna ja võtta kasutusele kõik selles sisalduvad rikkused. Kultuurimiljöö kaitsmine ja hooldamine tuleb viia kooskõlla kogu ühiskonna arenguga. Kui seda ei tehta, siis muutubki kultuurimiljöö hooldamine eraldiseisvaks antikvaarseks tegevuseks, mis tundub olema koguni ühiskonnale koormaks. Kultuurimiljöö on infrastruktuur nagu iga teinegi ühiskonda teenindav süsteem, sellel on oma väärtus ja see ka toodab väärtusi.

Kultuuriväärtuste hooldamises osalemine

Demokraatlik ühiskond eeldab kodanike osavõtlikkust ja vastutust. Teadmisteta ja mõistmiseta on risk jääda demokraatlikest protsessidest eemale ja sellega kaob võimalus osaleda, mõjutada ja vastutada. Kogemused näitavad, et üksikisikutel on senini praktiliselt puudunud võimalused oma elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida. Muudatused esitatakse tutvumiseks siis, kui kõik otsused on juba langetatud ja jäänud on ainult protesteerimise võimalused. See on ka üheks põhjuseks, miks kultuurimiljöö säilitamisega seotud probleemid kujunevad tihti konfliktideks. Peapõhjus on informatsiooni puudumine.
     Kultuuripärandi kaitset ja hooldamist ei saa lahendada ainult spetsiaalsete seaduste ning määrustega.
Eesmärgi saavutamiseks oleks tarvis üha rangemaid seadusi ja ettenägematute olukordade lahendamiseks neid pidevalt muuta. Selle asemel tuleks panna suurt rõhku seaduste ja määruste põhiideede selgitamisele. Kõik peavad saama teadmisi ja oskusi, et aktiivselt osaleda väärtuste hindamisel ja nende hooldamisel. Mida rohkem väärtusi enda ümber märgatakse ja nende tähendust mõistetakse, seda sundimatum ja enesestmõistetavam on ka hooldamine.

Lea Stroh