Tänapäeval tavatsetakse öelda, et huvi kultuuripärandi vastu on kasvanud, millega põhjendatakse ka muinsuskaitsetegevuse vajalikkust ja avardamist. Maailmas on tohutult palju asju, mille vastu suurt huvi tuntakse – jalgpall, sportautod, reisimine jne, kuid kus riigil pole asja sekkuda. Nii võiks ju olla ka kultuuripärandiga  – las kõik toimib iseenesest. Mälestiste omanikud arvavadki, et riik ei peaks ütlema, kuidas nad oma vara kasutavad.

Mõistagi on ajalool ja kultuuripärandil ühiskonnas suur tähtsus ja neid tuleb ka riigi tasemel käsitleda. Kuid kultuuripärandi ideoloogiat ja tegevust ei saa rajada ainult sellele, et pärand on olemas ja kodanikud peavad selle säilitamisel osalema. Kõik küllap mõistavad, et kultuuripärand on oluline, aga paljudele on vastuvõetamatu tegevuse korraldamise viis.

Nii, nagu tuletõrjereeglid ei ole kehtestatud majaomanike kiusamiseks, pole ka muinsuskaitse selleks, et inimestele ebameeldivusi valmistada. Mõlemad on ühiskonna toimimiseks vajalikud, kuid vahe on selles, et tuleohust ja selle vältimiseks vajalikest meetmetest saadakse aru, muinsuskaitse eesmärkidest aga mitte.

Paraku tundub, et ka muinsuskaitsjad ise ei mõista, mida ajalugu ja kultuuripärand ühiskonnas teeb, mida ja miks tuleb säilitada ja mis kasu inimesed sellest saavad. Vähemalt pole osatud seda veenvalt selgitada. Tegevus tundub sisutühjana.

Näiteks ehitismälestiste puhul määrab Muinsuskaitseseaduse § 11 (4) järgmist: Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse funktsiooniga seotud sisseseadega, rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti arhitektuuriajaloo ja ruumilise keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja.

Raske mõista, mida see lause tegelikult tähendab, aga igal ehitisel on peale ainelise sisemuse ja välimuse ka vaimne sisu, mis võib olla olulisemgi, kui arhitektuurne välimus. Väärtus on pigem sotsiaalne konstruktsioon, mis kajastab ehitise tekkimisele eelnenud ja kõiki selle ümber ning sees toimunud ühiskondlikke protsesse. Ehituspärand ei tähenda ainult ehitisi, vaid ka inimesi nende vahel. Inimesteta on need sisutud kestad. Ainelist kultuuri ei saa käsitleda vaimsest eraldatuna, nagu skulptuuri ei vaadelda ja hinnata ainult selle materjali pärast.

Ehitise arhitektooniline välimus on üks paljudest väärtustest, kuid mitte kunagi ainuke ega peamine. See kehtib ka hoonestusmiljööde kohta. Välimus kuulub esteetilise ehk elamusväärtuse lahtrisse.

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie väidab oma artiklis „Buldooser linnapildis äratab kogukonna“ (Pärnu Postimees 04.07.2019), et muinsuskaitse on tunnetuslik distsipliin, tajupõhine, inimesest lähtuv ja subjektiivne. Omaltpoolt lisaksin, et mälestistega seotud konfliktide puhul ka ametnikust lähtuv ja suvaline.

Siit tulebki otsida põhjusi, miks muinsuskaitsega seotud teemasid nii erinevalt mõistetakse ja miks konfliktid on kerged tulema. Tundeid ja elamusi tajub igaüks isemoodi, neid ei saa kõigile ühtemoodi selgitada ja ammugi mitte seaduse nimel peale suruda. Muinsuskaitse peaks olema palju enamat, kui subjektiivsetel tunnetel ja emotsioonidel põhinev distsipliin. 

Töö ehituspärandiga muutuks objektiivsemaks, kui väärtushinnangud siduda kõikide ühiskonnas toimunud ja jätkuvalt toimuvate protsessidega ning suunata need kasule, mida inimesed võivad kultuuripärandist saada. Tulemus oleks veelgi objektiivsem, kui iga kaitstava hoone või piirkonna puhul on täpselt teada, missugused faktid ja omadused väärtusi kannavad. Üsnagi objektiivse ja seejuures efektiivse muinsuskaitse saaks, kui need väärtused on ka motiveeritud ja nii põhjalikult, et keegi ei peaks säilitamise vajaduses kahtlema. Seega: mitte ainult väita, et mingid väärtused on olemas, vaid ka avalikustada ja põhjendada, mis need on! Sellest sõltub ju ka, kuidas neid väärtusi tuleb hooldada. Pidagem meeles, et säilitamiseks valitud ehitised on nagu muudki muuseumisse või arhiivi kogutud artefaktid, mida ei tohi moonutada ega võltsida!

Muinsuskaitseamet on nagu iga teinegi ühiskonna vajaduste korraldamiseks ellu kutsutud institutsioon. Ameti ülesandeks on pakkuda vajalikke teadmisi pärandiga ümberkäimiseks ja võimalusi, kuidas seda ühiskonna arengus kõige paremini ära kasutada. Amet peaks olema oma tööga ajas ees, et omavalitsused ja investeerijad saaksid tegevusi varakult planeerida.

Pärnu puhul on muinsuskaitseamet võtnud vastupidise positsiooni ja suhtleb kogukonnaga hoopis keeldude, käskude ja nõuete tasandilt. Kahtlemata on see destruktiivne ja ühiskonna arengut pidurdav tegevus. See ei tohi nii olla!

Pärnus ollakse uue muinsuskaitselise inventeerimise ootel. Sellega loodetakse ehituspärandi väärtuslikum osa esile tuua ja rahu majja saada. Kuid valik sõltub ikkagi sellest, kuidas väärtusi defineeritakse ja mida väärtuslikuks peetakse. Saame näha, kuidas valikuid põhjendatakse!

Lea Stroh