Alustuseks tuleb selgust saada ja kokku leppida mõistes kultuuripärand. Mis on kultuuripärand ja seejärel, mida see sisaldab? Selle mõiste ümber on palju arutletud ja rahvusvahelised diskussioonid on endiselt käimas. Ühest mõistmist loomulikult ei ole, kuid kaks aspekti tunduvad olema üldiselt tuntud. Kultuuripärand võib olla nii aineline kui ka vaimne – nii konkreetsed ehitised, skulptuurid, maalid jt kunstiesemed kui ka kirjandus, muistendid, muusika, tavad ja usulised tõekspidamised. Tegemist on nii ideede ja hinnangutega, mis toimivad üldiste mõttemustritena kui ka varasematest aegadest pärit esemetega, mis tihti on kultuuripärandina rohkem teadvustatud.
Mõiste kultuuripärand on seotud väärtustega identiteet, kokkukuuluvus, juured ja grupitunne. Kultuuripärand annab inimgruppidele ajaloo, mis manifesteerib kaasajas eriliste füüsiliste ja vaimsete kultuuriobjektide kaudu. Seetõttu on kultuuripärand alati kellegi oma (ka siis, kui objekt kuulub mitmele grupile).
Tavaline ja lihtne definitsioon oleks seega järgmine: kultuuripärand on see (aineline ja vaimne), mida üks grupp peab ühiseks ajalooliselt päritud kultuurilooliseks baasiks. Millegi oma kultuuripärandiks pidamine tähendab seega omandinõuet ja (positiivset) väärtustamist. Sellega seoses tekib küsimus: kas miski saab olla kultuuripärand ka siis, kui seda ei aktsepteerita ja kui sellesse suhtutakse ükskõikselt või negatiivselt?
Võib-olla peaks rääkima hoopis kultuuriloolisest pärandist? Siis oleks see mõiste veidi teistsuguneja avaram. Minu kultuuriloolise pärandi moodustaks kõik see (aineline ja vaimne), mis on mind vorminud, vaatamata sellele, kas ma olen sellest teadlik või mitte, aktsepteerin seda või mitte, kas see on positiivne või negatiivne. Rääkida saaks indiviidi, grupi või piirkonna kultuuriloolisest pärandist ja see oleks spetsiifilisem ning üldisem kui kultuuripärand. Piirkonna või rahvuse kultuuriloolise pärandi hulka kuuluks siis ka need väärtused, mis sattusid olema konkreetses paigas, ehkki praegustel elanikel otsene seos sellega puudub (Ruhnu näide). Nii on see tegelikult suurema osaga meie esi- ja vanema ajalooga – järjepidevus on katkenud ja tänane olukord on hoopis teistsugune. Kuid kultuurilooline pärand on seal olemas ja see jutustab midagi, mis meile korda läheb.
Kultuuripärandi sisu võib seega ühe riigi erinevatele gruppidele olla väga erinev. Seda võib kasutada isegi ideoloogilise relvana ülemvõimu defineerimiseks. See on enamusele meile tuttav. Kultuuripärandi sisu võib seetõttu olla väga vastuoluline. Ja et väärtushinnangud aja jooksul muutuvad, võib olla väga raske kasutada seda mõistet praktilise hoolduse jaoks valikute tegemisel. Sellele vaatamata tuleb kultuuripärandi (kultuuriloolise pärandi) sisu üle pidevalt ja üldsust kaasates aru pidada. Kultuurimiljöö praktiliseks hooldamisega seoses oleks ehk lihtsam kasutada mõistet kultuurilooline sisu?
Kultuuripärandi sisu määramine ja selle väärtuste kirjeldamine on teaduslik töö. Midagi ei tohi välja jätta seetõttu, et see ei mahu raamidesse või paisutaks raamid nii suureks, et riigil oleks kultuuripärandi sihipärane arendamine ja toetamine takistatud. Segaduse tekkimise hirm põhineb soovil kõike kramplikult kontrolli all hoida. Kriteeriumide hulga määrab kultuuripärandi tegelik sisu ja riik peab korraldama tegevuse nii, et kogu kultuuripärand oleks kaitstud ja areneks takistamatult. Probleemi lahenduseks oleks üldsuse teadlikkuse tõstmine ja usaldamine kultuuripärandit hooldama. Kultuuripärand ei kuulu ainult riigile, vaid ka kodanikele. Koostöö võtmeks on selgitustöö ja usaldamine.
Lea Stroh & Olof Stroh
Mõiste kultuuripärand on seotud väärtustega identiteet, kokkukuuluvus, juured ja grupitunne. Kultuuripärand annab inimgruppidele ajaloo, mis manifesteerib kaasajas eriliste füüsiliste ja vaimsete kultuuriobjektide kaudu. Seetõttu on kultuuripärand alati kellegi oma (ka siis, kui objekt kuulub mitmele grupile).
Tavaline ja lihtne definitsioon oleks seega järgmine: kultuuripärand on see (aineline ja vaimne), mida üks grupp peab ühiseks ajalooliselt päritud kultuurilooliseks baasiks. Millegi oma kultuuripärandiks pidamine tähendab seega omandinõuet ja (positiivset) väärtustamist. Sellega seoses tekib küsimus: kas miski saab olla kultuuripärand ka siis, kui seda ei aktsepteerita ja kui sellesse suhtutakse ükskõikselt või negatiivselt?
Võib-olla peaks rääkima hoopis kultuuriloolisest pärandist? Siis oleks see mõiste veidi teistsuguneja avaram. Minu kultuuriloolise pärandi moodustaks kõik see (aineline ja vaimne), mis on mind vorminud, vaatamata sellele, kas ma olen sellest teadlik või mitte, aktsepteerin seda või mitte, kas see on positiivne või negatiivne. Rääkida saaks indiviidi, grupi või piirkonna kultuuriloolisest pärandist ja see oleks spetsiifilisem ning üldisem kui kultuuripärand. Piirkonna või rahvuse kultuuriloolise pärandi hulka kuuluks siis ka need väärtused, mis sattusid olema konkreetses paigas, ehkki praegustel elanikel otsene seos sellega puudub (Ruhnu näide). Nii on see tegelikult suurema osaga meie esi- ja vanema ajalooga – järjepidevus on katkenud ja tänane olukord on hoopis teistsugune. Kuid kultuurilooline pärand on seal olemas ja see jutustab midagi, mis meile korda läheb.
Kultuuripärandi sisu võib seega ühe riigi erinevatele gruppidele olla väga erinev. Seda võib kasutada isegi ideoloogilise relvana ülemvõimu defineerimiseks. See on enamusele meile tuttav. Kultuuripärandi sisu võib seetõttu olla väga vastuoluline. Ja et väärtushinnangud aja jooksul muutuvad, võib olla väga raske kasutada seda mõistet praktilise hoolduse jaoks valikute tegemisel. Sellele vaatamata tuleb kultuuripärandi (kultuuriloolise pärandi) sisu üle pidevalt ja üldsust kaasates aru pidada. Kultuurimiljöö praktiliseks hooldamisega seoses oleks ehk lihtsam kasutada mõistet kultuurilooline sisu?
Kultuuripärandi sisu määramine ja selle väärtuste kirjeldamine on teaduslik töö. Midagi ei tohi välja jätta seetõttu, et see ei mahu raamidesse või paisutaks raamid nii suureks, et riigil oleks kultuuripärandi sihipärane arendamine ja toetamine takistatud. Segaduse tekkimise hirm põhineb soovil kõike kramplikult kontrolli all hoida. Kriteeriumide hulga määrab kultuuripärandi tegelik sisu ja riik peab korraldama tegevuse nii, et kogu kultuuripärand oleks kaitstud ja areneks takistamatult. Probleemi lahenduseks oleks üldsuse teadlikkuse tõstmine ja usaldamine kultuuripärandit hooldama. Kultuuripärand ei kuulu ainult riigile, vaid ka kodanikele. Koostöö võtmeks on selgitustöö ja usaldamine.
Lea Stroh & Olof Stroh
