Kui ma lähen välja – loodusesse, linna või külla, tulevad loodus, linn ja küla minu sisse. Ma üksnes ei näe neid maastikke, vaid ka mõistan neid läbi oma mälestuste, elamuste ja teadmiste. Ma annan neile tähenduse, tõlgendan seda, mida näen ja nii saab minu ümbrus ka kultuurilise sisu. Ma seostan seda teistelt saadud tähendustega ja nii saab minu isiklikust maastikust kollektiivne kultuurimiljöö.
     Maastik ümbritseb mind igal pool, kus ma ka ei ole. Ma näen selles tänast ja meenutan möödunut, mida olen kogenud. Kui satun külastama oma lapsepõlvemaastikke, olen tolle aja kütkeis ja tõden mõningase kibestumisega muudatusi, mis aja jooksul on toimunud. Samas pean tunnistama, et ma ei saa kunagi teada, mida sama maastik tähendab kellelegi teisele, ei minu lapsepõlvekaaslastele ega ka neile, kes seda maastikku on muutnud.
     Maastik muutub paratamatult. Loodus muudab seda eesmärgita, inimesel on selleks eesmärk. Inimese loodud maastikku on kergem iseloomustada – ilus või inetu, hooldatud või hooldamata, tarbekas või tarbetu. Peenemaid sõnu kasutades võime selles näha struktuuri, tasakaalu, ajalugu, järjepidevust. Elamus maastikust sõltub minu enda väärtushinnangutest, kuid ka meeleolust. Suvel on elamus üks, talvel teine ja vihmase ilmaga taas isemoodi. Elamus muutub ja tihti ka arvamus.
     Maastik on kõigi oma. Kõik võivad seda vaadelda ja tunnetada, kommenteerida ja arvamust avaldada. Meil kõigil tekib maastik enda ümber sel hetkel kui me seda märkame ja vaatleme ning oma mälestuste ja teadmiste kaudu defineerime.
     Märgakem ja vaadelgem seda maastikku! On vaja vaid hetke, et silmad sellele pöörata ja samaks hetkeks muud mõtted lahti lasta. Märgakem seda kultuurimiljööd, mis jutustab meist endist, kes me oleme ja kuidas oleme olnud. See, mida me näeme ja kogeme tugevdab meie identiteeti, avab meie silmad ja aitab mõista meie esivanemaid ja seeläbi ka meid endid.
     Kultuurimiljöö tekib, elab ja muutub inimtegevuse tulemusel. Seepärast on tähtis mõista, kuidas meie teod ja valikud homset kultuurimiljööd mõjuavad. Meie ümbrusel saab olema see väärtus, mis me ise sellele anname. Kui me ise sellest ei hooli, pole ka teistel tahtmist lugu pidada.
     Vaadakem enda ümbrust lahtiste silmadega ja mõelgem, mida see mulle tähendab, mida see mulle annab ja mida ma saan selle heaks teha?
     Selles on turvatunnet. Selles on palju informatsiooni, mida ma saaksin oma teadmiste suurendamiseks ära kasutada. Selles on asju, mida saan oma kätega korda teha.
     Kas pole nii, et kui elumiljöö on meeldiv ja ma tunnen end selles hästi, on see ka hea kultuurimiljöö? Hoidkem ja hooldagem oma maastikke, et neid saaks nautida!
     Ripakil aia kordategemine ei ole ju raske töö? Aiaveeres lokkava võsa raiumine samuti? Kuuri taga oleva prügihunniku koristamisest rääkimata!