Kommentaarid muinsuskaitseseaduse eelnõule 2001

Mõned aastad tagasi jõudsid muinsuskaitsega seotud vastuolud haripunkti. Kõigil oli selge, et konfliktide saatel ei ole kultuuripärandi kaitse ja säilitamine võimalik. See oli ka muinsuskaitseseaduse muutmise ajendiks.

Kogu maailmas on praegu areng ja elukeskkonna säilitamine teravas vastuolus. Areng on loomulik nähtus, kuid see peab toimuma kooskõlas keskkonna tingimuste ja inimese sotsiaalsete süsteemidega. Kui mingis osas toimuvad muudatused kiiremini või teiste osade arvel, siis on kogu areng tasakaalust väljas ja seda tuleb ühte vaigistades või teist kaitstes reguleerida.

Kultuuripärandi kaitse on inimkonna ajaloos suhteliselt uus mõiste. Varem, kui materiaalsed võimalused olid piiratud, toimusid ka muudatused aeglaselt ja inimesed suutsid nendega rahulikus tempos harjuda. Industrialismiga alguse saanud kiired tehnilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused sunnivad inimesi üha uutesse ja erinevatesse rollidesse ning nende protsesside käigus ei ole ainult keskkond, vaid ka inimene ise tasakaalu kaotanud. Eneseteadvus ehk identiteet – kooskõla inimese enda ja tema ümbruse vahel – on kriisis.

Tugev identiteeditunne eeldab aja ja ruumi järjepidevusest. Tuttava miljöö ja hea mälu abil on võimalik end aja ja ruumiga seostada ning see tekitab kindlustunde nii oleviku kui ka tuleviku suhtes. Kui ümbrus muutub kiiresti ja ulatuslikult, siis tunneme end eksinuna, satume paanikasse, käitume mõtlematult ja nõrk mälu raskendab õige suuna leidmist.

Tasakaalu, aruka mõtlemise ja orienteerumisvõime säilitamiseks ongi vaja hoida ja hooldada seda vara, mida me isekeskis muinsuseks nimetame. Need ei saa olla ainult valitud, paremat sorti või meelepärased väärtused, vaid kõik, mida me elades ja tegutsedes loome. See moodustab meie kultuuri.

Me oleme mõjutatud oma kodukoha ja rahvuse ajaloost, elustiilidest, traditsioonidest, väärtushinnangutest, muusikast, jutustustest, maastikust ja ehitistest. See on äratundmise, kokkukuuluvuse ja kodutunde allikas, millest ammutame jõudu muutuste ja arenguga kaasaminekuks. Kultuur annab vahendid ka identiteedi vormimiseks ja avaldamiseks. Tugev side oma kultuuripärandiga aitab luua respekti teiste rahvuste ja kultuuride vastu.

Uue muinsuskaitseseaduse eelnõu selgitustes tõdetakse, et kehtiva seaduse kontseptuaalne alus – seaduse vaim ja põhimõtted on aja proovile vastu pidanud. Säilitamise vajadus küll, kuid selle korraldamise viiside üle tuleb tõsiselt aru pidada.

Trivimi Velliste on võrrelnud muinsuskaitset väga tabavalt riigikaitsega. Mõlema mõiste puhul on tegemist enesekaitsega, kuid kui me riiki kaitseme välisvaenlase eest, siis kultuuripärandit peame paraku iseenda eest kaitsma. Mis oleks, kui jätaks muinsuskaitse vabadusvõitlust sümboliseerima ning keskenduks väärtuste korrastamisele, hooldamisele ja kasutamisele. Nimetagem seda tegevust näiteks kultuurivarade haldamiseks.

Muinsuskaitset seostame minevikku suunatud arhivaarse tegevusega, mis eraldab ja isoleerib teatud osa kultuuripärandist. Säilitamise motiive pole piisavalt selgitatud ja seepärast tundub kogu tegevus ühiskonda koormava ning arengut takistavana. Kultuurivarade haldamine on aga tegevus tänapäevas ja selle ülesandeks on jälgida, et varad oleks hooldatud ja kasutatavad ning et järjepidevus meie kultuuris ei katkeks. Nii on kultuuripärandit võimalik kaasajaga paremini siduda ja selle sisu ning väärtus saab kõigile mõistetavaks.

Kui oleme kultuurimälestiste väärtuse endale teadvustanud, siis oskame seda ka ülejäänud ümbrusega võrrelda. Täna võrreldes märkaksime, kuidas me oma elukeskkonda võõraste mahtude ja materjalidega puruks ehitame. Piiratud ülesandega antikvaarse tegevuse asemele saaksime tähtsa lüli püüdluses kvaliteedi järele, kus kvaliteet ei ole ainult tehnika ja ökonoomsuse küsimus, vaid ka kultuuri küsimus.

Eesti on küll väike, kuid väga vaheldusrikka kultuurimustriga. Need peegeldavad kohalikke eeldusi ja ajaloolist arengut, mida ei saa pealinnast määrata. Igal paigal peavad olema võimalused oma identiteeti luua ja arendada. Selleks on vaja teadmisi, uhkust ja aktiivseid panuseid. Arhiivid, muuseumid, raamatukogud, muinsuskaitseseltsid ja kodukandiliikumine ootavad suuremaid võimalusi.

Kultuurikeskkond omab väärtust ja see ka toodab väärtusi. Rikkaliku kultuurilooga miljöö soodustab loovust, ettevõtlikkust ja produktiivsust. Samas tõmbab see ka loovaid, ettevõtlikke ja produktiivseid ligi. Investeeringud kultuurikeskkonna säilitamisse ja elustamisse tasuvad end ära.

Sisukas ja elustatud ajalugu avab tee ka kodu- ja välismaisele kultuuriturismile. Uut kunstimuuseumi peetakse välisturismi väravaks, kuid kas poleks siiski õigem enne värava ehitamist oma õu korrastada ja unustatud väärtused üles leida. Külalised ei tule ainult väravat imetlema, vaid tahavad ka õues ringi vaadata.

Kultuuripärand, mida ühiskond kasutab, peab olema võimalikult ehtne. Võltsingutele rajatud ühiskond ja identiteet ei ole mõeldavad. Kultuurimälestisi ei ole võimalik taastada ega uuesti teha. Kui mälestis on rikutud või hävinud, siis on ta seda jäädavalt ja meie kohus on kaotusi vältida. Süüdlaste trahvimine on võitlus tagajärgedega.

Kultuurimälestise väärtust ei saa mõõta rahas. Väärtus on suhteline ja sõltub mälestise sisu tõlgendamisest, selle osast ajaloos ning tähendusest meie identiteedile. Seisukohti võtta ja pretensioone esitada on võimalik alles siis, kui kõik on väärtuse sisust ühtemoodi teadlikud.

Me peame õppima tuntud teemade ja asjade üle avalikult väitlema. Kultuuripärandist rääkides ei ole raskus selles, et eesti kultuur oleks vaene, vaid me ei oska esemeid ja nähtusi tõlgendada ning neile sügavamat sisu anda. Suure sammu saaks korraga edasi, kui terminite ja mõistete tähendustes kokku lepitakse. Siis oleks võimalik ka eesmärke selgemalt sõnastada ja koostöö muutuks ladusamaks ning kõigile arusaadavaks.

Asjatundjate kompetentsuse arendamine ja koolitamine on vajalik nagu igas teiseski eluvaldkonnas. Inspektoritest peavad saama nõuandjad, kes oskavad selgitada ja veenda ning valdavad ka tehnilisi lahendusviise.

Oma identiteedi ja kultuuri säilitamisele ei ole võimalik kedagi sundida. See äratundmine ja vajadus peavad tekkima vabatahtlikult. Samuti ei ole võimalik kellegi identiteeti ja kultuuri säilitada ilma tema osavõtuta. Äratundmiseks on vaja teadmisi ja osalemine eeldab vastastikust usaldust.

Praegu, kus muinsuskaitseseaduse korrektuur keskendub peamiselt inspektorite töö hõlbustamisele, ei ole tähtis, kas muinsuskaitse sundust korraldab amet või inspektsioon. Kultuuripärandi kaitse ja kasutamine ning kultuurikeskkonna hooldamine vajavad uut suunda. Nimest olenemata peavad muinsuskaitsjad saama volitused ja võimalused kultuuripärandi aktiivsesse kultuuripoliitikasse toomiseks.

See protsess võib kesta väga pikka aega, kuid alustada tuleb kohe, sest meil ei ole ülearust kultuurivara, mida mõtlematult raisata.

Lea Stroh