Muuseumide ülesanne on olla vahendaja mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Muuseumi definitsioon teiste mäluasutuste (arhiiv, raamatukogu) suhtes on füüsiline objekt, vaatamata sellele, kas see asub muuseumi sees või välises kultuurimiljöös. Objekt pannakse ajaloolisse seosesse eesmärgiga, et harida, et aidata isikul hankida oma haritus kättesaadavas vormis oleva relevantse informatsiooni läbi, et näidata talle seosed (mustreid) ja mõisteid ning neid tõlgendada, vahendada kogemusi ja pakkuda mõtteainest. Muuseum on vestluskaaslane. Muuseum on hariv institutsioon ja mitte meelelahutusasutus.
     Muuseumid – riiklikud, regionaalsed ja kohalikud – on oma piirkonna kultuuriloolise mälu kandjad. Need koguvad, näitavad, jutustavad, uurivad oma piirkonna ajalugu ja on tihti selle head tundjad, kuid tegelevad samas väga vähe välise kultuurimiljööga.
     Väline kultuurimiljöö ja selle kultuuriajalooline sisu kuuluvad kokku. Sisu moodustabki miljöö ja seepärast ei saa neid lahus käsitleda. Toimivas detsentraliseeritud süsteemis on tarvis kohalikke teadmisteallikaid, millel on kohaliku eluga lähedane seos. See on instants, mis uurib, kirjeldab ja hoiab käigus avalikku vestlust kultuurimiljöö teemadel, olles samal ajal võimudest sõltumatu.
     See saab olla muuseumide ülesanne. Muuseumid peavad hakkama tegelema aktiivse kultuurimiljöö
hooldamisega, kaasates üldsust ja toetudes üldsusele. Omades teadmisi, toetavad muuseumid ettepanekute ja arvamustega võimuüksusi kultuurimiljöö praktilise planeerimise ja hooldusega seotud küsimustes. Arenedes ise, on muuseumid loomulikuks kohaks, kuhu kodanikud lähevad, kui nad vajavad abi, nõu ja teadmisi. Kui kvaliteetsed nõuanded muutuvad kergesti kättesaadavaks, tekib positiivne ja usalduslik koostöö ning sundimise ja karistamise vajadus lakkab iseenesest.

Lea Stroh & Olof Stroh