2013.aasta oli kultuuripärandi aasta. Nüüd on pärandirallid läbi ja valitseb vaikus. Võib-olla on veel vara töö tulemust hinnata, sest külvatu vajab idanemiseks ja kasvamiseks aega. Pealegi varjutavad ühiskonda praegu muud mured, mis on kaalukamad kui kultuuripärand. Samas pole aga saladus, et kultuuripärandi ja muinsuskaitsega seotud tegevused on ummikusse jooksnud ja Kultuuriministeerium kavatseb käesoleva aasta jooksul probleemidele lahendused leida. Uut muinsuskaitseseadust ja ühendatud mäluasutuste struktuuri lubatakse ka uues koalitsioonileppes.
Kultuuripärand ja muinsuskaitse pole õieti kunagi olnud avalike debattide teemadeks nende sisu ja olemuse poolest. Enamasti on esitatud kriitikat Muinsuskaitseameti otsuste või mälestiste omanike tegude või tegematajätmise kohta. Kolm aastat tagasi oli Riigikogus oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutluse all kultuuripärandi kaitse. Tõdeti, et kultuuripärand ei ole kunagi päevateema nr 1, kuid peab selleks saama. Kahjuks pole veel saanud.
Loodetavasti sai kultuuripärandi aasta jooksul selgeks või vähemalt selgemaks, mis kultuuripärand on ja miks me seda peame hoidma. Nüüd oleks vaja arutada, kuidas seda peaks tegema. Selgitamist vajavad autentsus ja säästlikkus, materjalikasutus ja hooldustööde metoodikad. Ja seda mitte ainult mälestiste puhul, vaid kõigi hoonetega seoses ja nii sees kui väljas. Tähelepanu tuleks pöörata ka meid ümbritsevatele asjadele ja esemetele, mida ehk enam ei kasutatagi, kuid mis kuuluvad vaieldamatult kultuuripärandi hulka.
Miks siis avalikke debatte nii vähe on? Selleks on kindlasti mitmeid põhjusi, kuid peamine ehk see, et puudub foorum, kus erialainimesed saaksid oma arvamust avaldada. Oma kogemusest tean, et meedia tahab sensatsiooni ja teemaartikleid enamasti vastu ei võeta. Teiseks põhjuseks on see, et erialainimestel ei jää oma töö kõrvalt aega üldiste probleemide üle arutamiseks. Ja kui ka seda aega leidub ning midagi on isegi südamel, siis tundub, et seda ei juleta välja öelda kartuses, et sõnavõtt võib hiljem valusasti kätte maksta. Võib-olla on põhjuseks seegi, et meil puudub ühtne terminoloogia ja säilitamisideoloogia, mis raskendab isegi erialainimestel üksteist mõista. Debatti oleks hädasti vaja.
Lea Stroh
Kultuuripärand ja muinsuskaitse pole õieti kunagi olnud avalike debattide teemadeks nende sisu ja olemuse poolest. Enamasti on esitatud kriitikat Muinsuskaitseameti otsuste või mälestiste omanike tegude või tegematajätmise kohta. Kolm aastat tagasi oli Riigikogus oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutluse all kultuuripärandi kaitse. Tõdeti, et kultuuripärand ei ole kunagi päevateema nr 1, kuid peab selleks saama. Kahjuks pole veel saanud.
Loodetavasti sai kultuuripärandi aasta jooksul selgeks või vähemalt selgemaks, mis kultuuripärand on ja miks me seda peame hoidma. Nüüd oleks vaja arutada, kuidas seda peaks tegema. Selgitamist vajavad autentsus ja säästlikkus, materjalikasutus ja hooldustööde metoodikad. Ja seda mitte ainult mälestiste puhul, vaid kõigi hoonetega seoses ja nii sees kui väljas. Tähelepanu tuleks pöörata ka meid ümbritsevatele asjadele ja esemetele, mida ehk enam ei kasutatagi, kuid mis kuuluvad vaieldamatult kultuuripärandi hulka.
Miks siis avalikke debatte nii vähe on? Selleks on kindlasti mitmeid põhjusi, kuid peamine ehk see, et puudub foorum, kus erialainimesed saaksid oma arvamust avaldada. Oma kogemusest tean, et meedia tahab sensatsiooni ja teemaartikleid enamasti vastu ei võeta. Teiseks põhjuseks on see, et erialainimestel ei jää oma töö kõrvalt aega üldiste probleemide üle arutamiseks. Ja kui ka seda aega leidub ning midagi on isegi südamel, siis tundub, et seda ei juleta välja öelda kartuses, et sõnavõtt võib hiljem valusasti kätte maksta. Võib-olla on põhjuseks seegi, et meil puudub ühtne terminoloogia ja säilitamisideoloogia, mis raskendab isegi erialainimestel üksteist mõista. Debatti oleks hädasti vaja.
Lea Stroh
