Niiskuskahjustused on ehitiste peamine kahjustuste liik. Mädanik- ja hallitusseente, külma- ja soolakahjustuste
ning mõningatel juhtudel ka konstruktsioonide deformatsioonide põhjuseks on liigne niiskus. Meie kliimas on see paratamatu, kuid õigesti lahendatud konstruktsioonide ja nende korrapärase hooldamisega saab liigniiskust ja seeläbi ka kahjustusi vältida. Kahjuks on niiskuskahjustused siiski väga levinud, mis näitab, et ehitustehnilised teadmised on puudulikud ja konstruktsioonide hooldamisele ei pöörata samuti vajalikku tähelepanu.
Kaugele arenenud niiskuskahjustuse puhul tuleb ehk otsida abi ekspertidelt. Niisuguse kahjustuse saneerimine läheb kalliks maksma ja seetõttu peavad eksperdid olema kogemustega asjatundjad. Kahjuks on liialt palju juhtumeid, kus saneerijad ei oska või ei suuda avastada liigniiskumise põhjusi. Probleeme püütakse lahendada võtetega, mis leevendavad olukorda vaid näiliselt ja ajutiselt. Halvemal juhul põhjustavad niisugused lahendused kahjustuse süvenemist. Näiteks saneeritakse krohvi külma- või soolakahjustusi tihti lihtsalt krohvi asendamisega ning mädanik ja hallitusseente levikut püütakse takistada kemikaalide ohtra kasutamisega. Müüri niiskuskahjustuste saneerimine niiskust tõkestavate võõpadega võib kahjustust oluliselt süvendada. Suurim viga, mida saneerijad teevad, on kiirustamine – niiskunud konstruktsioonidel ei lasta korralikult kuivada.
Kui juba ekspert on palgatud, võivad ka niiskuskahjustuste lihtsad põhjused ja riskid paisuda tohutult suurteks ning keerulisteks probleemideks, mille eest tuleb loomulikult ka palju maksta. Põhjused on tavaliselt lihtsad ning mida segasemad on eksperdi selgitused ja abinõude ettepanekud, seda vähem võib eksperti usaldada.
Niiskuskahjustuse uurimise eesmärk ei ole riskide määramine, vaid kahjustuse põhjuse väljaselgitamine.
Niiskuskahjustusega hoone on alati risk ja seda nii ehitustehniliselt kui ka inimeste tervist silmas pidades. Uurimine peab välja selgitama, kas kahjustus on tekkinud niiskusest või on sellel muu põhjus, seejärel leidma võimaliku niiskusallika ja kuidas see on tekkinud. Ekspert peab tundma ehitusfüüsikat ja konstruktsioonide ehitust ning oskama hinnata faktilist olukorda. Hüpoteesi tõestamiseks on tihti tarvis teha analüüse ja mõõtmisi. Saneerimiskava väljatöötamise eelduseks on kahjustuse põhjuse ja tagajärgede vahelise seose mõistmine.
Mõnikord võib niiskuskahjustus olla nähtav, kuid koht ei ole enam niiske. Mädanik- ja hallitusseened on alles ka siis, kui konstruktsioon on kuivanud. Niiskuskahjustuste uurimisel tuleb arvestada ka sellega, et niiskuse hulk võib periooditi erineda. Enamus niiskuskahjustusi on varjatult konstruktsioonides ja seetõttu saavad need ka areneda, kuni tõsisemad probleemid hakkavad endast märku andma. Saneerimisel tuleb konstruktsioonid avada ja lasta enne parandamist korralikult kuivada.
Niiskuskahjustuste vältimiseks
Uus krohv külmus puruks juba esimesel talvel, sest varem katkise vihmaveetoru tõttu märgunud müüril ei lastud korralikult kuivada. Tumedad laigud krohvil näitavad, et müür ja krohv on endiselt märjad. Maapinna kalded on planeerimata ja katuselt tulev vesi tekitab liigniiskust juurde.
Majavammi saneerides ei piisa nakatunud pinna eemaldamisest ja koha kemikaalidega ülepuistamisest. Konkreetse juhtumi puhul oli kahjustuse põhjuseks maja poole tugevalt kaldu olev maapind ja sellelt soklisse imbuv vesi. Põrand ja selle all olev pinnas eemaldati ning maapind puistati kemikaaliga üle. Saneerija kavandas uue põranda ehitamist ilma, et konstruktsioonid saanuks kuivada. Samuti oli märgumise põhjus jäänud tähelepanuta ja likvideerimata.
Lea Stroh
ning mõningatel juhtudel ka konstruktsioonide deformatsioonide põhjuseks on liigne niiskus. Meie kliimas on see paratamatu, kuid õigesti lahendatud konstruktsioonide ja nende korrapärase hooldamisega saab liigniiskust ja seeläbi ka kahjustusi vältida. Kahjuks on niiskuskahjustused siiski väga levinud, mis näitab, et ehitustehnilised teadmised on puudulikud ja konstruktsioonide hooldamisele ei pöörata samuti vajalikku tähelepanu.
Kaugele arenenud niiskuskahjustuse puhul tuleb ehk otsida abi ekspertidelt. Niisuguse kahjustuse saneerimine läheb kalliks maksma ja seetõttu peavad eksperdid olema kogemustega asjatundjad. Kahjuks on liialt palju juhtumeid, kus saneerijad ei oska või ei suuda avastada liigniiskumise põhjusi. Probleeme püütakse lahendada võtetega, mis leevendavad olukorda vaid näiliselt ja ajutiselt. Halvemal juhul põhjustavad niisugused lahendused kahjustuse süvenemist. Näiteks saneeritakse krohvi külma- või soolakahjustusi tihti lihtsalt krohvi asendamisega ning mädanik ja hallitusseente levikut püütakse takistada kemikaalide ohtra kasutamisega. Müüri niiskuskahjustuste saneerimine niiskust tõkestavate võõpadega võib kahjustust oluliselt süvendada. Suurim viga, mida saneerijad teevad, on kiirustamine – niiskunud konstruktsioonidel ei lasta korralikult kuivada.
Kui juba ekspert on palgatud, võivad ka niiskuskahjustuste lihtsad põhjused ja riskid paisuda tohutult suurteks ning keerulisteks probleemideks, mille eest tuleb loomulikult ka palju maksta. Põhjused on tavaliselt lihtsad ning mida segasemad on eksperdi selgitused ja abinõude ettepanekud, seda vähem võib eksperti usaldada.
Niiskuskahjustuse uurimise eesmärk ei ole riskide määramine, vaid kahjustuse põhjuse väljaselgitamine.
Niiskuskahjustusega hoone on alati risk ja seda nii ehitustehniliselt kui ka inimeste tervist silmas pidades. Uurimine peab välja selgitama, kas kahjustus on tekkinud niiskusest või on sellel muu põhjus, seejärel leidma võimaliku niiskusallika ja kuidas see on tekkinud. Ekspert peab tundma ehitusfüüsikat ja konstruktsioonide ehitust ning oskama hinnata faktilist olukorda. Hüpoteesi tõestamiseks on tihti tarvis teha analüüse ja mõõtmisi. Saneerimiskava väljatöötamise eelduseks on kahjustuse põhjuse ja tagajärgede vahelise seose mõistmine.
Mõnikord võib niiskuskahjustus olla nähtav, kuid koht ei ole enam niiske. Mädanik- ja hallitusseened on alles ka siis, kui konstruktsioon on kuivanud. Niiskuskahjustuste uurimisel tuleb arvestada ka sellega, et niiskuse hulk võib periooditi erineda. Enamus niiskuskahjustusi on varjatult konstruktsioonides ja seetõttu saavad need ka areneda, kuni tõsisemad probleemid hakkavad endast märku andma. Saneerimisel tuleb konstruktsioonid avada ja lasta enne parandamist korralikult kuivada.
Niiskuskahjustuste vältimiseks
- Hoia räästarennid ja vihmaveetorud korras, vesi peab voolama hoonest eemale;
- Maapinna kalle peab olema hoonest eemale;
- Hoia konstruktsioonid terved ja hooldatud;
- Jälgi vee liikumist fassaadil vihmase ilmaga: kiiresti märguvates ja aeglaselt kuivavates kohtades on niiskuse koormus liialt suur ja kahjustuste oht olemas.
- Selgeid ja konkreetseid selgitusi kahjustuse põhjuste kohta;
- Nõuandeid põhjuste likvideerimiseks ja konstruktsioonide parandamiseks või põhjalikku ja põhjendustega saneerimistööde programmi;
- Märgunud konstruktsioonide tingimusteta kuivamist enne parandustööde algust;
- Kemikaalide mõõdukat kasutamist;
- Saneerimistööde detailsed dokumenteerimist.
Uus krohv külmus puruks juba esimesel talvel, sest varem katkise vihmaveetoru tõttu märgunud müüril ei lastud korralikult kuivada. Tumedad laigud krohvil näitavad, et müür ja krohv on endiselt märjad. Maapinna kalded on planeerimata ja katuselt tulev vesi tekitab liigniiskust juurde.
Majavammi saneerides ei piisa nakatunud pinna eemaldamisest ja koha kemikaalidega ülepuistamisest. Konkreetse juhtumi puhul oli kahjustuse põhjuseks maja poole tugevalt kaldu olev maapind ja sellelt soklisse imbuv vesi. Põrand ja selle all olev pinnas eemaldati ning maapind puistati kemikaaliga üle. Saneerija kavandas uue põranda ehitamist ilma, et konstruktsioonid saanuks kuivada. Samuti oli märgumise põhjus jäänud tähelepanuta ja likvideerimata.
Lea Stroh
