Sõna hooldusvaba guugeldades saab ca 45 400 vastust. Pakutakse hooldusvabu boilereid, akusid, tõukerattaid, aiamööblit, kuid on ka ehitustooteid nagu näiteks puit-alumiiniumaknad, poorbetoonist kiviseinad või plastikvooder.
     Plastikvooder oli suurmood paarkümmend aastat tagasi ja tundus, et tänaseks totaalselt ebaõnnestunud ning unustusehõlma vajunud fassaadimaterjal. Paljudes renoveerimisprojektides soovitatakse seda mitte kasutada või on kasutamine isegi keelatud. Ent plastikvooder on endiselt turul ja soovitatakse kui vastupidavat ja hooldusvaba materjali. Siiski on turustaja kodulehel ka nõuanne, kuidas plastikvoodrit puhastada ja hooldada: seda tuleb aeg-ajalt pesta, lihtsalt veega või vajadusel pesuainet lisades. Järelikult ei ole ikka tegemist hooldusvaba materjaliga.



Hooldusvaba on niisugune materjal, mida pole vaja hooldada. Kui väidetakse veel, et vastupidav, siis pannakse meid uskuma, et oleme hooldamisest ja sellega seotud kuludest igavesti priid. Kes ei tahaks oma igapäevaelu kergendada ja lisaks ka säästa? Samas teame, et kõik, mida kasutatakse kulub ja vananeb. Varem või hiljem on need lagunenud ja lakkavad olemast. Mis paneb meid uskuma, et sedalaadi teadmised ja kogemused enam ei kehti?
     Vanasti olid talud isemajandavad. Kõik vajaminev valmistati oma kätega ja pärandati põlvest põlve. Tunti materjalide omadusi, valmis asja nõrku ja tugevaid külgi ning teati, kuidas hooldada, et need võimalikult kaua vastu peaksid. Keegi ei arvanud, et asjad püsivad hooldamata igavesti. Oma kätega tehtul on ka alati suurem väärtus ja kantakse hoolt, et need kauem vastu peaks.
     Turumajanduses toodetakse seda, mida teised ostavad ja ostetakse seda, mida teised toodavad. Soovitakse võimalikult palju toota ja siis ei olegi kvaliteet ning vastupidavus eesmärgiks. Kui tooted kestaksid igavesti, siis lõpeks tootjal peagi äri otsa. Samuti ei pruugi hooldusvaba tähendada, et toode on valmistatud kvaliteetsest ja kauakestvast materjalist. Hooldusvabad on enamasti tooted, mille hooldamiseks pole mõtet kulutada ja valmistatudki nii, et polegi võimalik hooldada. Need on ühekordseks kasutamiseks mõeldud asjad. Kui toode on kulunud või kasutatud, visatakse see minema. See tähendab loodusvarade arvelt uut materjali ja vana kergitab prügimäge.
     Kui vanasti hoolitseti selle eest, et asjad oleksid terved ja hooldatud, siis tänapäeval toodetakse asju, mis on juba uuest peast lagunenud. Moes on katkised rõivad, vanutatud laudis, roostetama aetud plekk või ehitiste varemed. Vanasti olid kulunud ja katkised asjad piinlikkust tekitava lohakuse ja vaesuse tunnused, kuid tänapäeval kasutatakse neid romantilise idülli loomiseks.
     Tööstuse arenedes kadus isemajandav ühiskond, kus asjade hoolikas hooldamine oli hädavajalik. Uus elustiil ja paremad võimalused vabastasid sellest tegevusest. Nõukogude aeg vabastas inimesed oma majadest ja sellega koos ka vajadusest oma vara hooldada. Tagajärgedega peame tegelema täna. Majad on tihti nii lagunenud, et nende remontimine ei ole enam jõukohane. Kahjuks tuleb tõdeda sedagi, et oma vara hooldamise harjumus ei ole veel päriselt juurdunud. Pole harvad juhud, kus suurte kulutustega korda tehtud majadel lastakse kahjustustel taas tekkida ja areneda. Ühest küljest on puudu peremehetundest ja teisest küljest teadmistest ja oskustest, mis majaomanikul vara hooldamiseks vaja on. Loodusvarad ei ole samuti hooldusvabad ja igavesed. Kui tahame ka tulevikus tarbida, peame jätma unistused hooldusvabast ja oma asjadesse hoolikamalt suhtuma.
Lea Stroh