Maja on vundamendist katuseharjani üks tervik, kuid jaguneb
paljudeks osadeks. Maja kasutamine eeldab, et tuntakse erinevate osade omadusi
ja nende omavahelisi seoseid ning samas nähakse ka hoonet kui tervikut. See
kehtib eriti remondi ja ümberehituse puhul.
On kehtestatud normid ja standardid, mis määravad, kuidas
üks või teine asi peab olema. Omanikud
ei pruugi norme teada, aga tahavad, et oleks nii või naa. Arhitektid
kuulavad omaniku soove, aga nende käekirja määrab samuti norm ja ka enda maitse.
Muinsuskaitsjail on omad jäigad nõudmised. Ehitajal jällegi omad arusaamised ja
tööstiil, ehitusmaterjalide tootjail omad reeglid ja nägemused. Kõigil neil on
ümberehitusprotsessis kindlasti tähtis osa, kuid tegelikkuses on alati puudu
see keegi või miski, mis kõik need erinevad erialad ja arusaamised hoone kasuks
ühendaks. Selleta saab nendest soovide, normide ja nõuete mängumaa ning hoone
peab neile alluma.
Omanik tahab majast võimalikult rohkem kasu saada. Insener
kaitseb end numbrite, arvutuste ja normidega, arhitekt ilupiltide ja
elegantsete plaanilahendustega ning muinsuskaitsjad nõuavad oma ideedest
lähtuvalt. Ehitaja teeb nii, nagu teised on määranud ja tulemus sõltub tema
oskustest. Kõik toimivad ühteviisi primitiivselt ja isoleeritult. Vähesed
otsivad seoseid väljaspool oma erialaseid teadmisi, teiste erialade mailt.
Seetõttu on tulemus tihti kesine, normidel ja nõudmistel põhinev kompromisside
kogum. Tegelikult oleks vaja teadmiste sünteesi, tulemust, kus omanikud, insenerid,
arhitektid, ajaloolased ja muinsuskaitsjad leiaksid ühised lähtepunktid, et
neil oleks ühine arusaam hoonest kui tervikust.
Maja ei ole ainult tehniliste konstruktsioonide kogum, vaid
hõlmab ka hoone tekkimisele eelnenud ja selle eksisteerimise ajal aset leidnud
ühiskondlikke protsesse ja tavasid – kultuurilugu, mida ei tohi ümberehitusega
lihtsalt kustutada või mõtlematult moonutada. Maja omanik peaks mõistma, et ka
temal on vastutus ja võimalus ajalugu tulevastele põlvedele säilitada. Arhitekt
ja insener võiksid suhtuda lugupidavamalt oma eelkäijate tehtusse ja jätma
muudatused lihtsalt muudatuste pärast tegemata. Ehitaja ei peaks kasutama kaasaegseid
standardlahendusi, vaid õppima selgeks ajaloolised konstruktsioonid ja töövõtted
ning seda oma töös kasutama. Muinsuskaitsjad peaksid rohkem süvenema hoone
olemusse ja mitte ainult nõudma traditsiooniliste materjalide kasutamist, vaid
ka mõistma, miks, kuidas ja kus on neid kasutatud.
Kõike tuleb näha omavahelistes seostes, sest muidu võidavad
ainult hetkel asjasse segatud omanik ja konsultandid ning mitte maja, mis võiks
koostöös saadud lahenduste põhjal eksisteerida veel paarsada aastat ja
sedaviisi ka autentset kultuurilugu tulevastele põlvedele edasi kanda.
Fotol on kulunud, kuid stiilne fassaad, mis väljendab ajastu maitset, arusaamisi ja käsitööoskusi.
Sama fassaad pärast remonti. Majaomanik on küll püüdnud, aga tulemus näitab, et asjaosalised ei saanud algse iseloomu säilitamisega hakkama. Majal on kõigis detailides moonutatud välimus ja sellega on moonutatud ka kultuurilugu. L.S.