Praod vana maja seinas on loomulik nähtus. Need tunnistavad, et pinged on konstruktsioonides järele andnud ja seepärast võib pragude tekkimist lausa soovida. Vanasti oli aega ehitada ja siis lasti konstruktsioonidel kõik kuivamised, vajumised ja pragunemised enne viimistlustöid ilmsiks tulla. Osa pragudest kuulub materjali iseloomu juurde ja neil lasti rahumeeles olla.
Maja on tervik ja pragude tekkimist tuleb samuti terviklikult käsitleda. Nende analüüsimisel on tarvis tunda hoone ajaloos toimunud ümberehitusi ja muudatusi. Mõned praod võivad olla väga vanad, osa võis tekkida eelmise ümberehituse järel ja need on ammu oma aktuaalsuse kaotanud. Samas on ilmunud mõned uued praod. Kui kõiki pragusid samaaegselt vaadelda, võib olukord tunduda katastroofiline ja ette võetakse tohutud kindlustustööd. Tulemuseks on uued pinged ja uued praod.
Vanade majade puhul on vaja selgitada piir, kui palju konstruktsioonid võivad deformeeruda. Kui nõuded on kõrged, on ka pragude likvideerimine ja kindlustustööd kulukad ning võib arvata, et konstruktsioonid tehakse liiga tugevateks. Me peaksime õppima taluma kõverusi ja vajumisi ning käsitlema seda kui vanade hoonete loomulikku olekut ja käitumist. Neid ei maksa häbeneda, sest vana maja on nagu inimene, kellel on õigus vananeda ja kortsuliseks muutuda.
Oluline ei ole pragude suurus, vaid nende tekkimise koht ja põhjus. Mõni vana ja lai pragu vundamendis võib olla täiesti ohutu, kuid imepeen värske pragu kandetalas võib seevastu osutuda väga ohtlikuks. Seepärast peab tundma kõiki hoone "skeletiga" toimunud muudatusi ja oskama vanu seismajäänud pragusid uutest eristada.
Sama tähtis on osata kindlaks määrata pragunemise põhjusi. Alati ei pruugi põhjus olla vundamendis. Näiteks võib mõnes konstruktsioonis olla koormus liiga suur ja probleem laheneb, kui hajutada seda talade vekseldamisega.
Enne keeruliste ja kulukate vundamendi kindlustustööde tegemist peab pragunemise põhjus olema selge. Kunagi ei tasu loota, et vundamendi avamisega tuleb ka probleemi põhjus nähtavale. Selle asemel võib kaevamisega ohustada hoopis vundamendi stabiilsust. Võib-olla on vajumine peatunud ja probleemi lahendamiseks piisab akende-uste hööveldamisest.
Kui vundamendi osaline kindlustamine on möödapääsmatu, siis tuleb meeles pidada, et tugev koht koondab endale suurema koormuse. Tugeva ja nõrga vahele tekivad praod ja kokkuvõttes võib hoone tehniline olukord halveneda.
Ümber- ja juurdeehituste puhul on ootuspärane, et esimestel aastatel tekib peamiselt viimistlusmaterjalidesse
palju pragusid. Materjalid kuivavad ja konstruktsioonides tekivad väiksemad vajumised, eriti puitkonstruktsioonides. Praod võivad ilmuda ka erinevate materjalide ühenduskohtadesse. Niisugused deformatsioonid enamasti hoone stabiilsust ei ohusta. Pragude vältimiseks tuleb kasutada kuiva ehituspuitu või lasta konstruktsioonidel enne viimistlusmaterjalidega katmist korralikult kuivada ja vajuda.
Lea Stroh
Maja on tervik ja pragude tekkimist tuleb samuti terviklikult käsitleda. Nende analüüsimisel on tarvis tunda hoone ajaloos toimunud ümberehitusi ja muudatusi. Mõned praod võivad olla väga vanad, osa võis tekkida eelmise ümberehituse järel ja need on ammu oma aktuaalsuse kaotanud. Samas on ilmunud mõned uued praod. Kui kõiki pragusid samaaegselt vaadelda, võib olukord tunduda katastroofiline ja ette võetakse tohutud kindlustustööd. Tulemuseks on uued pinged ja uued praod.
Vanade majade puhul on vaja selgitada piir, kui palju konstruktsioonid võivad deformeeruda. Kui nõuded on kõrged, on ka pragude likvideerimine ja kindlustustööd kulukad ning võib arvata, et konstruktsioonid tehakse liiga tugevateks. Me peaksime õppima taluma kõverusi ja vajumisi ning käsitlema seda kui vanade hoonete loomulikku olekut ja käitumist. Neid ei maksa häbeneda, sest vana maja on nagu inimene, kellel on õigus vananeda ja kortsuliseks muutuda.
Kivimaja fassaadile tekkinud pragude suuna järgi saab kindlaks määrata vundamendi vajumise asukoha.
|
Oluline ei ole pragude suurus, vaid nende tekkimise koht ja põhjus. Mõni vana ja lai pragu vundamendis võib olla täiesti ohutu, kuid imepeen värske pragu kandetalas võib seevastu osutuda väga ohtlikuks. Seepärast peab tundma kõiki hoone "skeletiga" toimunud muudatusi ja oskama vanu seismajäänud pragusid uutest eristada.
Sama tähtis on osata kindlaks määrata pragunemise põhjusi. Alati ei pruugi põhjus olla vundamendis. Näiteks võib mõnes konstruktsioonis olla koormus liiga suur ja probleem laheneb, kui hajutada seda talade vekseldamisega.
Enne keeruliste ja kulukate vundamendi kindlustustööde tegemist peab pragunemise põhjus olema selge. Kunagi ei tasu loota, et vundamendi avamisega tuleb ka probleemi põhjus nähtavale. Selle asemel võib kaevamisega ohustada hoopis vundamendi stabiilsust. Võib-olla on vajumine peatunud ja probleemi lahendamiseks piisab akende-uste hööveldamisest.
Kui vundamendi osaline kindlustamine on möödapääsmatu, siis tuleb meeles pidada, et tugev koht koondab endale suurema koormuse. Tugeva ja nõrga vahele tekivad praod ja kokkuvõttes võib hoone tehniline olukord halveneda.
Ümber- ja juurdeehituste puhul on ootuspärane, et esimestel aastatel tekib peamiselt viimistlusmaterjalidesse
palju pragusid. Materjalid kuivavad ja konstruktsioonides tekivad väiksemad vajumised, eriti puitkonstruktsioonides. Praod võivad ilmuda ka erinevate materjalide ühenduskohtadesse. Niisugused deformatsioonid enamasti hoone stabiilsust ei ohusta. Pragude vältimiseks tuleb kasutada kuiva ehituspuitu või lasta konstruktsioonidel enne viimistlusmaterjalidega katmist korralikult kuivada ja vajuda.
Lea Stroh